2020
Tretjakova, V., Gedvilaite-Kordušiene, M., & Rapoliene, G. (2020). Women’s pathways to
childlessness in Lithuania. Link to pdf file
Artikkel käsitleb kahe põlvkonna naiste teed lastetuseni Leedus. Autorid kasutavad nii
kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid uurimismeetodeid. Kvantitatiivse analüüsi eesmärk oli hinnata
lastetuse demograafilist konteksti Leedus võrreldes teiste Euroopa riikidega. Autorid analüüsisid
andmeid Human Fertility andmebaasist (HFD) ja Generations and Gender uuringust (GGS).
Kvalitatiivne analüüs põhineb Leedus läbi viidud poolstruktureeritud intervjuudel (n = 44) lastetute
naistega vanuses 28–47 (noorem põlvkond) ja 50–71 (vanem põlvkond) aastatel (2017–2018).
Tulemused näitavad, et võrreldes teiste Euroopa riikidega on Leedus lastetus keskmisel tasemel: see
on märkimisväärselt madalam kui mõnedes Lääne-, Põhja- ja Lõuna-Euroopa riikides, kuid kõrgem
kui enamikus Ida- ja Kesk-Euroopa riikides. Pikaajalised trendid viitavad ka püsiva lastetuse
kasvule Leedus. Subjektiivselt tajutud lastetuse põhjuste analüüs paljastas kahe põlvkonna naiste
erinevuse selles, kuidas nad lastetust kogevad. Juhusliku lastetuse kontekstis kipuvad vanema
põlvkonna naised tajuma oma "lastetut" seisundit kui midagi, mis on ette määratud — Jumala või
saatuse otsustatud — samas kui nooremad naised näivad oma elu, suhete ja pere loomise osas
rakendavat aktiivsemat lähenemist. Vabatahtliku lastetuse puhul on erinevused kahe põlvkonna
naiste seas veelgi selgemad. Vanemad naised ei ütle kunagi avalikult, et nad on otsustanud lastetuks
jääda, kuigi nad tunnistavad, et ei soovinud kunagi tõeliselt lapsi. Seevastu nooremate naiste
vabatahtliku lastetuse narratiivid on selged, kus naised kinnitavad avalikult, et see oli nende valik ja
nad naudivad seda. Viimaks, tahtmatust lastetusest rääkides näib, et mõlema põlvkonna naiste
kogemused lähenevad: nad väljendavad rahulolematust tervishoiusüsteemiga viljatuse ravi
valdkonnas.
The article explores pathways to childlessness among two generations of women in Lithuania. The
authors employ both quantitative and qualitative research methods. For the quantitative part, in
order to assess the demographic context of childlessness in Lithuania compared to other European
countries the authors analyzed data from Human Fertility Database (HFD) and Generations and
Gender Survey (GGS). The authorsí qualitative analysis is based on semistructured interviews
conducted in Lithuania (n = 44) with childless women aged 28ñ47 (younger generation) and 50ñ71
(older generation) at the time of the survey (2017ñ2018). The authorsí research results show that
compared to other European countries, the level of permanent childlessness in Lithuania seems to
be about average: significantly lower than in some Western, Northern and Southern European
countries, however, higher than in most Eastern and Central European countries. Long-term trends
also indicate increase in permanent childlessness in Lithuania. Analysis of the subjectively
perceived causes of childlessness revealed the different ways the two generations of women
experience childlessness. In the context of circumstantial childlessness, women from the older
generation tend to perceive their ìchildlessî state as something that has been predetermined, decided
by God or fate, whereas, younger women appear to employ a more active approach to their lives in
terms of relationships and family formation. In terms of voluntary childlessness, the differences
among women of the two generations are even more prominent. Older women never openly say that
they have chosen to remain childless, even though they admit never really wanting children. In
contrast, narratives of voluntary childlessness among the younger generation are full of clarity, with
women openly declaring that it was their choice and that they are enjoying it. Lastly, in the case of
involuntary childlessness womenís experiences from both generations seem to converge: they point
to dissatisfaction with the healthcare system in the field of infertility treatment.
Van den Broek, T., & Tosi, M. (2020). The more the merrier? The causal effect of high
fertility on later-life loneliness in Eastern Europe. Social Indicators Research, 149(2), 733-748.
https://doi.org/10.1007/s11205-019-02254-1
Ida-Euroopa vanemaealisi iseloomustab suhteliselt suur üksildustunne. Artikkel selgitab, kas Ida-
Euroopas kaitseb rohkemate laste olemasolu hilisemas elus üksildustunde eest. Kasutades
Generations and Gender uuringu andmeid 25 479 vanemalt vanuses 50–80 kaheksast Ida-Euroopa
riigist, rakendame instrumentaalset lähenemist, kasutades vanemate eelistust eri soost laste
saamiseks, et hinnata täiendava lapse saamise põhjuslikku mõju üksildustundele. Leidsime, et
täiendava lapse saamine avaldab põhjuslikku kaitsvat mõju üksildustunde vastu emadel.
Tavapärased vähimruutude regressioonimudelid näitavad ka nõrka, kuid statistiliselt olulist
negatiivset seost laste arvu ja hilisema elu üksildustunde vahel isadel. Siiski on
instrumentaalmuutuja analüüsi tulemused isade grupi jaoks ebaselged. Seega ei leidnud me
statistiliselt olulist põhjuslikku tõendust, et lisalapse saamine kaitseks ka isasid üksildustunde eest.
Meie tulemused rõhutavad vajadust arvestada vastasuunalise põhjuslikku ja selektsiooni mõjuga
laste arvu ja vanema ea üksildustunde seoste uurimisel, eriti naiste seas. Käesolevas uuringus
esitatud põhjuslikud tõendid viitavad sellele, et laste arvu vähenemine võib vanemaealised, eriti
naised, seada tulevikus senisest suuremasse üksildustunde ohtu.
Levels of later-life loneliness are high in Eastern Europe. We assess whether having more children
is protective against later-life loneliness for Eastern-European mothers and fathers. Drawing on
Generations and Gender Surveys data of 25,479 parents aged 50–80 from eight Eastern-European
countries, we adopt an instrumental approach exploiting parents’ prefer- ence for mixed-sex
offspring to estimate the causal effect of having additional children on feelings of loneliness. We
find that having an additional child has a causal protective effect against loneliness for mothers.
Ordinary least squares regression models also show a weak but statistically significant negative
association between number of children and later-life loneliness among fathers. However, results of
the instrumental variable analyses are incon- clusive for this group. We thus do not find statistically
significant causal evidence that hav- ing an additional child is protective against loneliness for
fathers. Our results underline the importance of addressing reverse causality and selection bias
when investigating the links between number of children and later-life loneliness, particularly
among women. The causal evidence presented here suggests that the trend towards families with
fewer children noted in several Eastern-European countries may place new cohorts of older Eastern-
Euro- peans, and in particular Eastern-European women, at risk of stronger feelings of loneliness.
Muller, J. S., Hiekel, N., & Liefbroer, A. C. (2020). The long-term costs of family trajectories:
Women’s later-life employment and earnings across Europe. Demography, 57(3), 1007-1034.
https://doi.org/10.1007/s13524-020-00874-8
Emaduslõiv on lääneriikides hästi tuntud nähtus. Siiski võib emade ja lastetute naiste eristamine olla
lihtsustav, arvestades, et pereelu mustrid on viimastel aastakümnetel mitmekesistunud. Pealegi ei
ole hästi teada, kas pereelu valikud mõjutavad naiste tööhõivet ja sissetulekuid hilisemas elus, eriti
võrdlevas perspektiivis. Kasutades 50-59-aastaste naiste andmeid Generations and Gender
uuringust, British Household Panel uuringust ja SHARELIFE’ist 22 Euroopa riigi kohta, loome
naiste pereelu trajektooride tüpoloogia ja hindame selle seost naiste hilisema ea tööhõive ja
sissetulekutega. Kuigi pereelu trajektooride mõju hilisema ea tööhõivele oli suhteliselt väike,
paljastavad tulemused selge, püsiva pere gradiendi sissetulekutes. Lasteta naised (koos või ilma
partnerita) ja üksikemad teenisid rohkem kui naised, kelle pereelu sidsaldas nii lapsevanemaks
olemist kui partnerlust. Ühiskondades, kus töö ja pereelu ühitamine keskeas on vähem koormav, on
erinevate pereelu trajektooridega naiste tööturu tulemused sarnasemad. Tulemused näitavad, et
naiste sündimus- ja kooselukäitumine on lahutamatult seotud ning ühiselt mõjutavad nad tööhõive-
ja sissetulekumustreid ka hilisemas elus. Tulemused viitavad sellele, et võrdsete töövõimaluste
edendamine avaldab positiivet mõju naiste majanduslikule sõltumatusele hilisemas eas.
The “motherhood earnings penalty” is a well-established finding in many Western countries.
However, a divide between mothers and nonmothers might oversimplify reality given that the
family life course has diversified over the last decades. In addition, whether family choices have
consequences for women’s employment and earnings in later life is not well known, particularly in
a comparative perspective. Using data on 50- to 59-year-old women from the Generations and
Gender Programme, the British Household Panel Survey, and SHARELIFE for 22 European
countries, we derive a typology of women’s family trajectories and estimate its association with
women’s later-life employment and earnings. Whereas family trajectory–related differences with
regard to employment were relatively small, our findings reveal a clear, long-lasting family
trajectory gradient in earnings. Childless women (with or without a partner) as well as single
mothers had higher personal earnings than women whose family trajectories combined parenthood
and partnership. Moreover, in societies in which reconciliation of work and family during midlife is
less burdensome, labor market outcomes of women following different family trajectories converge.
Our findings show that women’s fertility and partnership behavior are inevitably interrelated and
jointly influence employment and earning patterns until later in life. The results imply that
promoting equal employment opportunities could have long-lasting effects on women’s economic
independence.
Monkediek, B. (2020). Patterns of spatial proximity and the timing and spacing of bearing
children. Demographic Research, 42, 461-496. https://doi.org/10.4054/DemRes.2020.42.16
Inimeste poolt tehatavad demograafilised otsused on seotud piirkondliku kultuurikontekstiga, milles
ühe osa moodustavad perekonnasüsteemid. Eelnevad uuringud on näidanud, et perekonnasüsteemid
aitavad selgitada sündimuse piirkondlikke erinevusi, kuid need uuringud on keskendunud peamiselt
mineviku või arengumaade ühiskondadele. Moderniseerumisprotsessid on viinud
perekonnastruktuuride ja väärtuste suurte muutusteni ning traditsioonilise pereloomise süsteemi
asendumiseni tänapäevasega enamikus arenenud riikides. Seetõttu tekib küsimus, kas
perekonnasüsteemid mõjutavad sündimust ka kaasaegsetes arenenud ühiskondades. Artikkel
käsitleb seda küsimust, analüüsides sugulaste ruumilise läheduse seost (1) esimese lapse sünni
vanusega, (2) esimese ja teise lapse sünnivahe pikkusega ning (3) teise ja kolmanda lapse sünnivahe
pikkusega. Artikkel põhineb lähisugulaste ruumilise läheduse piirkondlikel näitajatel 54 piirkonna
kohta üheksas Euroopa riigis, kasutades Ageing and Retirement in Europe uuringu (SHARE) kahte
esimest lainet (N = 38,484). Artikkel uurib nende piirkondlike näitajate ja sündimuse seost,
kasutades andmeid Generations and Gender uuringust (GGS) (N = 58,689). Analüüs põhineb
diskreetse aja sündmusloolistel mudelitel. Tulemused toetavad arusaama, et perekonnasüsteemide
piirkondlikud mustrid aitavad mõista ka sündimust kaasaegsetes arenenud ühiskondades.
Tulemused on aga oodatust nüansirohkemad, sest sugulaste ruumilise läheduse ja sündimuse
vaheline seos muutub sõltuvalt eelmise lapse sünnist möödunud ajale. Näiteks keskmiselt
suurendab sugulastele lähemal elamine tõenäosust saada teine laps esimese kolme aasta jooksul
pärast esimese lapse sündi, aga mitte hiljem.
People’s demographic decision-making is embedded in regional cultural contexts that include
regional patterns of family organization called family systems. Although previous research has
shown that family systems explain regional variation in fertility, it has focused mainly on historical
or developing societies. Processes of modernization have led to substantial changes in family
structures and values and to an overhaul of the traditional family formation system in most
developed countries. Therefore, questions arise regarding whether family systems also influence
fertility in contemporary developed societies. The paper addresses the research question by
examining the association between regional patterns of spatial proximity between kin and (1) the
age at first birth, (2) the length of the interbirth interval between the first and second child, and (3)
the length of the interbirth interval between the second and third child. In this context, the paper
controls for changes in the associations occurring with age. DATA AND The paper derives regional
indicators of spatial proximity between kin for 54 regions in nine European countries using the first
two waves of the Survey of Health, Ageing and Retirement in Europe (SHARE) (N = 38,484). The
paper studies the association between these regional indicators and fertility using individual-level
data from the Generations and Gender Survey (GGS) (N = 58,689). The analysis relies on a set of
discrete-time hazard models. RESULTS AND The results support the idea that regional patterns of
family organization help to explain fertility in contemporary developed societies. However, the
results are more complex than expected because the association between spatial proximity and
fertility is timevarying. For example, on average, closer proximity to kin increases the likelihood of
having a second child during the first three years after the first child is born. Future research needs
to replicate the results and investigate the underlying mechanisms more closely to better understand
how and when patterns of family organization impact fertility.
Choi, S., Taiji, R., Chen, M., & Monden, C. (2020). Cohort trends in the association between
sibship size and educational attainment in 26 low-fertility countries. Demography, 57(3), 1035-
1062. https://doi.org/10.1007/s13524-020-00885-5
Lastel, kellel on palju õdesid-vendi, on keskmiselt madalam haridustase võrreldes väiksemates
peredes kasvanud lastega. See õdede-vendade arvuga seotud halvemus esineb paljudes riikides.
Kuid vähem on teada, kuidas see halvemus on aja jooksul riikides muutunud ja kuidas see riikide
lõikes erineb. Kasutades võrdlevaid andmeid 111 uuringust 26 madala sündimusega riigist, leiame,
et enamikus riikides on õdede-vendade arvu ebasoodne mõju laste haridusele kohortide lõikes
kasvanud: 1931–1940 ja 1971–1980 sünnikohorti vahel näitas 16 riiki 26-st statistiliselt olulist
õdede-vendade arvu ebasoodsuse olulist suurenemist, samas kui ainult kahes riigis täheldati selle
vähenemist. Õdede-vendade arvu ebasoodne mõju haridusaastatele suurenes märkimisväärselt
postsotsialistlikes riikides (+0,3) ja Ida-Aasia riikides (+0,34) ning vähemal määral Lääne-Euroopa
riikides (+0,2). Seevastu Põhjamaades (0,05) ei olnud see ebasoodsus märkimisväärselt muutunud
ja anglosaksi riikides see isegi vähenes (–0,11). Artiklis arutletakse nende tulemuste tähenduse üle
hariduse põlvkondadeülese edasikandumise kontekstis.
Children with many siblings have lower average educational attainment com- pared with children
raised in smaller families, and this disadvantage by sibship size has been observed across many
countries. We still know remarkably little, however, about how sibship size disadvantage has
changed within countries and how such trends vary across countries. Using comparative data from
111 surveys from 26 low-fertility countries, we find an overall trend of growing sibship size
disadvantage across cohorts in the majority of countries: between the 1931–1940 birth cohort and
the 1971–1980 birth cohort, 16 of 26 countries showed a statistically significant increase in sibship
size disadvantage in edu- cation, while only two countries showed a significant reduction in sibship
size disadvantage. The disadvantage in years of education associated with having an additional
sibling increased remarkably in post-socialist (0.3) and East Asian countries (0.34) and, to a lesser
extent, Western European countries (0.2). In contrast, this disadvantage showed little change in
Nordic countries (0.05) and even decreased in Anglo-Saxon countries (–0.11). We discuss
explanations and implications of our comparative evidence in the context of the intergenerational
transmission of education.
Tanskanen, A. O., Danielsbacka, M., & Rotkirch, A. (2020). Grandparental childcare for
biological, adopted, and step-offspring: findings from cross-national surveys. Evolutionary
Psychology, 18(1). https://doi.org/10.1177/1474704920907894
Sugulaste valiku teooriast (kin selection theory) kohaselt peaks vanavanemate panus lastehoidu
olema suurem lihaste järeltulijate puhul. Adopteerimine võib kujutada endast erijuhtu, kuid
vanavanemate panust adopteeritud lastesse on vähe uuritud. Selles uuringus on esmakordselt
analüüsitud, kuidas vanavanemate lastehoid jaguneb bioloogiliste, adopteeritud ja kasulaste vahel.
Kasutades Generations and Gender uuringu (n = 15 168 täiskasvanud laps–vanaema ja 12 193
täiskasvanud laps–vanaisa paari) ning Survey of Health, Ageing, and Retirement in Europe uuringu
(n = 17 233 vanaema–täiskasvanud laps ja 13 000 vanaisa–täiskasvanud laps paari) andmeid,
leidsime, et vanavanemad pakkusid kasulastele väiksema tõenäosusega hooldust kui adopteeritud ja
bioloogilistele lastele, kuid adopteeritud ja bioloogiliste laste vahel ei ilmnenud erinevusi. Need
leiud ilmnesid mõlemas andmestikus ja nii vanaemade kui vanaisade puhul. Kasulaste ebasoodne
olukord on kooskõlas sugulaste valiku teooriaga. Hoolduse ühtlane jagunemine adopteeritud ja
bioloogiliste laste vahel võib peegeldada sarnast täiskasvanu ja lapse vahelise kiindumuse taset,
valikuefekte ning suuremat abivajadust adoptiivperedes, samuti sugulus määra sugulaste
adopteerimise puhul. Uuring pakub uusi tõendeid sugulastesse investeerimise kohta kaasaegsetes
ühiskondades ja rõhutab psühholoogilise motivatsiooni ning kiindumuse olulisust sugulastesse
investeerimise evolutsioonilistes mehhanismides.
Based on kin selection theory, amounts of grandparental investment should reflect the probability to
share common genes with offspring. Adoption may represent a special case, however, yet
grandparental investment in adopted children has previously been both theoretically misconstrued
and little investigated. Here, we study for the first time how grandparental childcare provision is
distributed between biological, adopted, and step-offspring. Using Generations and Gender Surveys
(n = 15,168 adult child–grandmother and 12,193 adult child–grandfather dyads) and the Survey of
Health, Ageing, and Retirement in Europe (n = 17,233 grandmother–adult child and 13,000
grandfather–adult child dyads), we find that grandparents were less likely to provide care to
stepchildren than to adopted and biological children, but no difference between adopted and
biological children. These findings were present in both data sets and for both grandmothers and
grandfathers, after several potentially confounding factors were taken into account. The stepchild
disadvantage is in line with kin selection theory. The congruent amounts of care provided to
adopted and biological children may reflect similar levels of adult–child attachment, selection
effects, and greater need in adoptive families, as well as some degree of genetical relatedness in the
case of kin adoption. The study provides new evidence of biased kin investments in contemporary
societies and stresses the importance of psychological motivation and attachment in evolutionary
studies of kin investment.
Hannemann, T., Kulu, H., González‐Ferrer, A., Pailhé, A., Rahnu, L., & Puur, A. (2020).
Partnership dynamics among immigrants and their descendants in four European countries.
Population, Space and Place, 26(5). https://doi.org/10.1002/psp.2315
See uurimus analüüsib kooselude moodustumist ja lagunemist sisserännanute ja nende järeltulijate
seas neljas erineva rändeajaloo ja pereelumustritega Euroopa riigis (Ühendkuningriik, Prantsusmaa,
Hispaania ja Eesti). Kuigi migrantide perede kohta Euroopas on üha rohkem uurimusi, on
immigrantide ja nende järeltulijate kooselusuhete dünaamika kohta võrdlevaid uuringuid siiski veel
vähe. Kasutame sündmusloolist analüüsi, ühendades nelja riigi andmed. Analüüs näitab
märkimisväärseid erinevusi partnerluse mustrites eri migrantide rühmade vahel (nt lõuna-aasialased
vs kariiblased Ühendkuningriigis) ning sarnaseid mustreid mõnede migrantide rühmade puhul
erinevates riikides (nt lõuna-aasialased Ühendkuningriigis ja türklased Prantsusmaal).
Sisserännanute järeltulijad näitavad sageli oma vanemate põlvkonnaga sarnaseid partnerluse
mustreid. Tulemused näitavad, et ka riigikontekst on tähtis; Hispaania ja Eesti puhul täheldatakse
selles osas spetsiifilisi mustreid.
This study investigates union formation and dissolution among immigrants and their descendants in
four European countries with different migration histories and family patterns (United Kingdom,
France, Spain, and Estonia). Although there is a growing body of literature on migrant families in
Europe, there is still little comparative research on partnership dynamics among immigrants and
their descendants. We apply event history analysis to pooled data from the four countries. The
analysis shows a significant variation in partnership patterns across migrant groups in some
countries (e.g., South Asians vs. Caribbeans in the United Kingdom) and similar partnership
behaviour for some migrant groups in different countries (e.g., South Asians in the United Kingdom
and immigrants from Turkey in France). Descendants of immigrants often exhibit partnership
patterns that are similar to those of their parents' generation. The country context matters; specific
patterns are observed for Spain and Estonia.
Härkönen, J., Billingsley, S., Hornung, M. (2020). Divorce Trends in Seven Countries Over
the Long Transition from State Socialism: 1981–2004. In: Mortelmans, D. (eds) Divorce in
Europe. European Studies of Population, vol 21. Springer, Cham. DOI:10.1007/978-3-030-25838-2_4
Kommunismi kokkuvarisemine oli Euroopas 20. sajandi lõpu geopoliitiline võtmesündmus, millel
on hästi dokumenteeritud majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised tagajärjed. Kuid uurimusi selle
sündmuse mõjust lahutustele kohta on väga vähe. Käesoleva uurimuse eesmärk on analüüsida
lahutumustrende alustades kommunistliku majanduse langusest 1980. aastatel ja lõpetades
majandusliku taastumisega—seitsmes riigis: Bulgaaria, Eesti, Ungari, Leedu, Poola, Rumeenia ja
Venemaa. Eesmärk on selgitada, kas muutused suurendasid või vähendasid lahutuse riske.
Analüüsime retrospektiivseid mikrotasandi andmeid esimestest abieludest Changing Life Course
Regimes in Eastern Europe (CLiCR) andmestikust. Sündmusloolise analüüsi abil leidsime, et
lahutuse määrad kasvasid kõigis riikides ülemineku mingil etapil ning neid kasve ei saa seletada
rahvastikukoostise muutustega. Siiski ei ilmnenud nende muutuste ajastuses ja kestuses ühtset
mustrit. Märkimisväärne varieeruvus viib meid järeldusele, et isegi väga suurte ühiskondlike
murrangute mõju sõltub ühiskondlikust kontekstist.
The collapse of communism was a defining geopolitical event of late- twentieth century Europe,
with well-documented economic, social, and political implications. Yet there is a striking absence
of research on how it influenced divorce. The objective of this study is to provide an exploratory
analysis of trends in divorce over the long transition from communism—starting from the decline of
the com- munist economy in the 1980s and ending with economic revival—in seven coun- tries:
Bulgaria, Estonia, Hungary, Lithuania, Poland, Romania, and Russia. We discuss how the transition
could be expected to either increase or decrease divorce risks. We analyze retrospective micro-level
data on first marriages from the Changing Life Course Regimes in Eastern Europe (CLiCR) dataset.
Based on our event-history analyses, we find that divorce rates increased in each country at some
stage during the long transition and these increases cannot be explained by compo- sitional change
of the marriages. However, no uniform pattern emerged in the tim- ing and duration of the increase
in divorce risk. This striking variation leads us to conclude that even the effect of major societal
ruptures is contextually contingent.
2019
Sakkeus, L., Abuladze, L., Rahnu, L., & Puur, A. (2019). Non-marital childbearing of migrants and their descendants: Russians in Estonia compared with Russians in Russia and Estonians. Revue d’études comparatives Est-Ouest, (4), 69-113.
https://doi.org/10.3917/receo1.504.0069
Selles töös testiti konkureetivaid hüpoteese — demograafiline moderniseerumine ja
sotsiaalmajanduslik halvemus — selgitamaks pere- ja sündimuskäitumise uute mustrite
esilekerkimist. Analüüs keskendus järjestusepõhistele sündimuse mustritele abielulistes ja
abieluvälistes suhetes, võrreldes Venemaa päritolu migrante ja nende järeltulijaid Eestis eestlastega
Eestis ja venelastega Venemaal. Uurimus hõlmas 1924–1986 sündinud naisi, keda intervjueeriti
Generations and Gender uuringu raames mõlemas riigis (2004–2005). Abieluväline laste saamine
oli kolmest rühmast kõige levinum eestlaste seas ja kõige harvem venelaste (sisserännanute) seas
Eestis. Täheldatud rühmadevahelistes erinevustes leiab kinnitust pigem kultuurilise järjepidevuse ja
sotsialiseerumise mõju kui sotsiaalmajandusliku halvemuse hüpotees.
Competing hypotheses—modernization and disadvantaged position—have been used to explain the
emergence of alternative family and fertility behaviors.We analyze parity-specific fertility patterns
in marital and non-marital unions, comparing Russian migrants and their descendants in Estonia to
origin populations in Estonia and Russia. Women born in 1924-1986 interviewed in the Generations
and Gender Survey in both countries (2004-2005) are included. Non-marital childbearing is most
common among Estonians, and least among Russians (migrants) in Estonia. The cultural
maintenance and socialization effect is confirmed rather than the disadvantaged position hypothesis
in fertility differentials.
Beaujouan, E., & Berghammer, C. (2019). The gap between lifetime fertility intentions and
completed fertility in Europe and the United States: A cohort approach. Population Research
and Policy Review, 38, 507-535. https://doi.org/10.1007/s11113-019-09516-3
Artikkel käsitles soovitud ja tegeliku laste arvu vahelist lõhet 19 Euroopa riigis ja Ameerika
Ühendriikides, kasutades põlvkondlikku lähenemist. Uurimus täiendab varasemaid töid, mis on
peamiselt kasutanud perioodlähenemist. Võrreldi soovitud laste arvu 20–24-aastaste noorte naiste
seas (sündinud 1970. aastate alguses), mõõdetuna 1990. aastatel Fertility and Family Surveys
uuringus, tegeliku sündimusega samades põlvkondades 40. eluaasta paiku. Samuti võrreldi nende
naiste osakaalu, kes 1990. aastal teatasid, et nad ei soovi last, tegeliku lastetusega samades
kohortides. Uurimuse aluseks on Bachrachi ja Morgani sündimuskavatsuste kognitiiv-sotsiaalne
mudel (Popul Dev Rev 39(3):459–485, 2013). Kõigis uuritud riikides oli naistel lõpuks keskmiselt
vähem lapsi kui sooviti ning ka lastetuks jäädi sagedamini, kui ise kavandati. Tulemused toovad
välja ka piirkondlikke mustreid, mis on kõige selgemad lastetuse puhul. Lõhe soovitud ja tegeliku
lastetuse vahel on kõige suurem Lõuna-Euroopa ja saksakeelsetes riikides ning kõige väiksem
Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Lisaks analüüsiti kavatsuste ja tegeliku sündimuse lõhet erineva
haridustasemega naiste seas. Lõhe on suurim kõrgelt haritud naiste seas enamikus uuritud riikides,
kuid hariduslik gradient on piirkonniti erineva tugevusega, eriti lastetuse osas. Riikidevahelised
erinevused viitavad sellele, et ühiskondlikud tingimused— vanemluse normid, töö- ja perepoliitika,
töötus — kujundavad nii eesmärke elus, soovitud perekonna suurust kui ka lõhet nende vahel.
We study the aggregate gap between intended and actual fertility in 19 European countries and the
US based on a cohort approach. This complements prior research that had mainly used a period
approach. We compare the mean intended number of children among young women aged 20 to
24 (born in the early 1970s), measured during the 1990s in the Fertility and Family Surveys, with
data on completed fertility in the same cohorts around age 40. In a similar manner, we compare the
share who state that they do not want a child with actual cohort childlessness. Our exploration is
informed by the cognitive–social model of fertility intentions developed by Bachrach and Morgan
(Popul Dev Rev 39(3):459–485, 2013). In all countries, women eventually had, on average, fewer
children than the earlier expectations in their birth cohort, and more often than intended, they
remained childless. The results reveal distinct regional patterns, which are most apparent for
childlessness. The gap between intended and actual childlessness is widest in the Southern
European and the German-speaking countries and smallest in the Central and Eastern European
countries. Additionally, we analyze the aggregate intentions-fertility gap among women with
different levels of education. The gap is largest among highly educated women in most countries
studied and the educational gradient varies by region, most distinctively for childlessness.
Differences between countries suggest that contextual factors—norms about parenthood,
work–family policies, unemployment—shape women’s fertility goals, total family size, and the gap
between them.
Doepke, M., & Kindermann, F. (2019). Bargaining over babies: Theory, evidence, and policy
implications. American Economic Review, 109(9), 3264-3306.
https://doi.org/10.1257/aer.20160328
Lapse saamiseks on vaja nii naist kui meest. See lihtne fakt räägib sellest, et lapse sündimiseks
peavad vanemad esmalt jõudma omavahelisele kokkuleppele saada laps. Kasutades andmeid
sündimuskavatsuste ja tegeliku sündimuse kohta, konnitab artikkel seda, lapsi sünnib
tõenäolisemalt vaid siis, kui mõlemad vanemad soovivad last. Lisaks leidub palju paare, kes ei jõua
lapse saamise osas kokkuleppele ja madala sündimusega riikides on naised palju tõenäolisemalt kui
mehed lapse saamise vastu. Seda arvestades esitavad autorid kvantitatiivse mudeli, mis käsitleb
majapidamises lapse saamise üle peetavaid läbirääkimisi, kus laste hoolduskoormuse jagunemine
emade ja isade vahel on sündimuse peamine määrav tegur. Mudel viitab sellele, et sündimus peaks
reageerima tugevamini neile poliitikatele, mis on suunatud emade hoolduskoormuse vähendamisele.
It takes a woman and a man to make a baby. This fact suggests that for a birth to take place, the
parents should first agree on wanting a child. Using newly available data on fertility preferences and
outcomes, we show that indeed, babies are likely to arrive only if both parents desire one. In
addition, there are many couples who disagree on having babies, and in low-fertility countries
women are much more likely than men to be opposed to having another child. We account for this
evidence with a quantitative model of household bargaining in which the distribution of the burden
of child care between mothers and fathers is a key determinant of fertility. The model implies that
fertility is highly responsive to targeted policies that lower the child care burden specifically for
mothers.
2018
Mikolai, J., Berrington, A., & Perelli-Harris, B. (2018). The role of education in the
intersection of partnership transitions and motherhood in Europe and the United States.
Demographic Research, 39, 753-794. https://doi.org/10.4054/DemRes.2018.39.27
Varasemad uuringud on näidanud, et kooseluseis esimese lapse sünni ajal on seotud
haridustasemega nii Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides. Enamik uuringuid on näidanud, et
vabaabielus sündinud esimeste laste puhul on hariduslik gradient negatiivne (vabaabielusünnid on
sagedasemad vähem haritutel). Kuid esimese lapse saamise tee erinevates kooselutüüpides võib olla
nüansirohke ja varieeruda riigiti. Autorid uurivad, kas hariduslikud erinevused esimese lapse sünni
ajal, tekivad seoses kooselu alustamisega, kooselu abieluks muutmisega või seoses esimese lapse
sünniga. Kasutades Harmoniseeritud Elulugude andmeid ja mitmestaatuslikke mudeleid, uurisid
autorid, millised on hariduslikud erinevused pereloomise viisides aastatel 1950–1969 sündinud
naistel 16 Euroopa riigis ja Ameerika Ühendriikides. Autorid toovad esile kolm peamist järeldust.
Esiteks on kooselu alustamise haridusgradient riigiti erinev. Teiseks, olenemata kooselu alustamise
hariduslikust gradiendist, on kooselu alustanud naiste esimese lapse sünnil haridusgradient
negatiivne kõigis riikides. Kolmandaks, üleminek kooselust abielusse on kõigis riikides positiivse
haridusliku gradientiga. Euroopas ja Ameerika Ühendriikides on hariduserinevused kõige
süstemaatilisemad kooselust abieluks muutmisel ja esimese lapse sünnil pärast kooselu algust.
Kooselu alustamise seos haridusega on vähem range, selged hariduserinevused ilmnevad laste
saamisel. Majanduslikult vähekindlustatud naised on vähema tõenäosusega abielus enne lapse
sündi, samas kui kõrgelt haritud naised abielluvad sagedamini enne laste saamist.
Previous research has shown that partnership status at first birth is associated with education across
Europe and the United States. Most research has indicated that first births within cohabitation have
a negative educational gradient. However, the pathway to a first birth in different partnership types
can be complex and may vary across countries. We study whether any educational differences
observed at the time of a first birth are produced upon entrance into cohabitation, during the
transition from cohabitation to marriage, or during the transition to first birth. Using data from the
Harmonized Histories we estimate multi-state event history models to examine how educational
differences in patterns of early family formation emerge among women born between 1950 and
1969 in 16 European countries and the United States. The results highlight three main findings.
First, the educational gradient of entry into cohabitation is inconsistent across countries. Second,
regardless of the educational gradient of entry into cohabitation, the transition to a first birth among
cohabiting women has a consistent negative educational gradient across countries. Last, the
transition from cohabitation to marriage has a consistent positive educational gradient across
countries. Across Europe and the United States, educational differences matter the most during the
transition from cohabitation to marriage and the transition to first birth once women are in a
cohabiting union. Entrance into cohabitation is common, but key educational distinctions emerge
upon childbearing. Disadvantaged women are less likely to marry before having a baby, while
highly educated women marry before childbearing.
Mureşan, C. (2018). Mutual influences between motherhood and educational attainment in
selected eastern European countries. Studia Universitatis Babes-Bolyai-Sociologia, 63(1), 73-
97. https://doi.org/10.2478/subbs-2018-0005
Naised veedavad üha pikema aja oma elust õppides. Oluline küsimus selles seoses on, kuidas
ühildada emadust pikalt kestva investeerimisega iseenda inimkapitali. Samuti on küsimus, millist
rolli mängib sotsiaalmajanduslik kontekst õpingute ja pereelu tasakaalu leidmisel. Käesoleva
analüüsi lähtekohaks on teadmine, et esimese lapse sünniga lõppeb tavaliselt formaalne haridustee,
ja vastupidi, formaalse haridustee lõpetamisele järgneb sageli esimese lapse saamine. Töös on
kasutatud kahevõrrandilist sündimusloolist mudelit, mis võimaldab kontrollida ka varjatuid
tegureid. Võrreldes varasemate uuringutega, on antud töös käsitletud Ida-Euroopa riike, mida pole
seni piisavalt uuritud. Analüüsi on lisaks kaasatud ka kaks Lääne-Euroopa riiki. Tulemused
näitavad, et hoolimata soovist luua tingimused emaduse ja pika haridustee ühitamiseks, ei ole see
sageli õnnestunud. Analüüs näitab, et õpingud koos pere loomise ja laste saamisega on muutunud
pärats 1990. aastate ühiskonnamuutust oluliselt harvemaks.
Women are spending an ever longer part of their lives enrolled in education programs. A crucial
question in this context is how motherhood can be reconciled and correlated with continued
investment in human capital. A related question concerns the role the socioeconomic context plays
in the education/ family life balance. In the present study we account for the finding that a
pregnancy resulting in a first birth usually triggers the termination of formal education, and,
conversely, that the completion of education is often followed by a first birth. We use a
simultaneous-hazard two-equation model, controlling for common potential but unobserved
determinants. Relative to work already done on these matters, our study extends previous
investigations to Eastern European countries which have not been adequately researched so far. To
strengthen comparison, we have additionally included two Western European countries. This
allowed us to assess the importance of political context. The results show that despite efforts to
offer women the possibility of choosing both motherhood and being enrolled in education, the
educational policies which were introduced in some Eastern European countries after the fall of
communist political regimes could not counteract the negative effects of the transition to a market
economy. In these formerly communist countries, the continuation of studies in parallel with
childbearing and family formation has become more difficult.
Puur, A., Rahnu, L., Sakkeus, L., Klesment, M., & Abuladze, L. (2018). The formation of
ethnically mixed partnerships in Estonia: A stalling trend from a two-sided perspective.
Demographic Research, 38, 1111-1154. https://doi.org/10.4054/DemRes.2018.38.38
Segakooselude sõlmimist peetakse sisserändajate ja nende järeltulijate lõimumise oluliseks
tõestuseks. Kirjanduses on leitud, et sisserändajate põlvkondade vahel segakooselude
esinemissagedus enamasti kasvab. Käesolev töö analüüsib eestlaste ja teiste rahvuste vaheliste
koooselude kujunemist Eestis, pöörates erilist tähelepanu variatsioonidele, mis on seotud
migrandipõlvkonnale ja sisserännanute kokkupuutele põlisrahvastikuga. Uurimus kasutab Eesti
pere- ja sündimusuuringu kahe vooru andmeid ning proportsionaalsete riskide mudeleid. Teise
põlvkonna migrantide osas näitavad tulemused segakooselude esinemissageduse kasvu pidurdumist.
Autorid seletavad seda kontekstitegurite mõjuga (sisserännanute suur osakaal rahvastikus, nende
koondumine kindlatesse piirkondadesse, keele põhjal segregeeritud koolisüsteem jms). Tulemused
toovad esile eesti keele varajase omandamise olulisuse segakooselu sõlmimise eeldusena. Eesti
kohta saadud tulemused kinnitavad arusaama, et sisserännanute lõimumine segakooselude kaudu on
pikaajaline protsess, mis kestab mitmeid põlvkondi. Autorid rõhutavad kontekstuaalsete tegurite
olulisust segakooselude moodusrtumisel nii vähemuste kui ka enamusrühmade jaoks.
Ethnically mixed partnerships are often regarded as the ultimate evidence of the integration of
migrants and their descendants into their host society. A common finding in the literature is an
increase in the occurrence of mixed partnerships across migrant generations. This study investigates
the formation of minority–majority partnerships in Estonia, with special attention to the variation
associated with the migrants’ generation and their exposure to the majority population. The study
uses pooled data from the Estonian Family and Fertility Survey (FFS) and the Estonian Generations
and Gender Survey (GGS), and estimates proportional hazards models. The experience of second-
generation migrants indicates a stalling trend in the incidence of mixed partnerships between the
majority population and migrant groups, which is rooted in contextual features. Apart from
residential proximity, the study shows the salience of early acquisition of the host society language.
Our results for the majority population highlight the role of international migration, which exposes
host populations to mixed partnership formation. The results lend support to the view that the
integration of migrant populations through mixed partnering is a lengthy process that stretches
across several generations. A linguistically divided school system and residential segregation
contribute to the pillarization of society. By focussing on an Eastern European context, the study
contributes to a more comprehensive account of mixed unions in different socioeconomic and
cultural settings. Estonia provides an interesting case as its migrant-origin minorities span several
generations. The study underscores the importance of contextual factors for both the minority and
majority populations.
Puur, A., Vseviov, H., & Abuladze, L. (2018). Fertility intentions and views on gender roles:
Russian women in Estonia from an origin-destination perspective. Comparative Population
Studies, 43, 275-306. https://doi.org/10.12765/CPoS-2019-04
Selles artiklis uuriti Venemaa päritolu naiste sündimuskavatsusi Eestis päritolumaa-sihtkohamaa
vaates. Venemaa päritolu sisserändajaid ja nende järeltulijaid Eestis võrreldakse naistega nende
päritolu- ja sihtriikides, et tuvastada esimese, teise ja kolmanda lapse saamise kavatsuste sarnasusi
ja erinevusi. Uuring põhineb Eesti ja Venemaa Generations and Gender uuringute andmetel
(2004–2005) ning kasutab logistilise regressiooni mudeleid. Sõltuvad muutujad on naiste kavatsus
saada esmakordselt emaks, saada teine või kolmas laps. Hüpoteesid lähtuvad uue elukohamaaga
kohanemise, kultuuri säilitamise ja rühmaerinevuste mõjust. Lisaks kaasasime mudelitesse ka
suhtumise soorollidesse, kuna see on osutunud oluliseks teguriks laste saamise kavatsuste
kujundamisel, kuid mida on migrantide sündimuse uuringutes väga harva käsitletud. Tulemused
näitasid, et eestivenelased on omandanud uue elukohamaa käitumismustreid kuid säilitavad ka oma
kultuuri järjepidevust. Venemaa päritolu sisserännanute ja nende järeltulijate sündimuskavatsuste
suure sarnasus Venemaa venelaste sündimuskavastustega näitab, etnilise subkultuuri mõju on olnud
tugevam kui vastuvõtva ühiskonna mõju. Seda võib seletada teguritega, mis on aeglustanud
eestivenelaste lõimumist (suur arv, kontsentratsioon kindlatesse piirkondadesse, venekeelne
koolisüsteem jms). Seevastu riigikeele oskus, elamine piirkondades, kus eestlaste osakaal on suur,
ja segakooselu eestlasega soodustasid eestivenelaste sünnnikavatsuste lähenemist eestlaste omadele.
Uurimus näitas ka positiivset seost egalitaarsete soorollihoaikute ja kavatsuste vahel saada rohkem
lapsi.
In this article we investigate fertility intentions of Russian women in Estonia from an origin-
destination perspective. Russian migrants to Estonia and their descendants are compared with
women in the sending and host countries in order to identify similarities and differences in intended
transitions to first, second and third births. The study is based on the Estonian and Russian
Generations and Gender Surveys, which were conducted in 2004/2005, and employs logistic
regression models. The dependent variables are intentions to become a mother, to have a second
child, or to have a third child. The hypotheses for the study are mainly derived from the adaptation,
cultural maintenance, and selection (characteristics) perspectives. We also incorporate attitudes
towards gender roles into the models, which have proven to be a salient factor in shaping
childbearing intentions, but have seldom been considered in studies of migrant fertility. Our results
lend support to both the adaptation and cultural maintenance perspectives. In accord with the latter,
the similarity between the childbearing intentions of Russian migrants and their descendants in
Estonia and those of their counterparts in Russia suggests that socialisation to the ethnic subculture
has prevailed over the influence of the host society. We attribute this outcome to contextual features
that have retarded integration processes. By contrast, we observe that proficiency in the host
country language, residence in areas where the host population constitutes a large majority and
having a native partner significantly contribute to the adaptation of migrants’ intentions to have
another child to those of the host population. These results provide support to the adaptation
argument. Finally, our study reveals a positive association between egalitarian views on gender
roles and women’s intentions to have another child. However, variation in gender role attitudes
accounts for a relatively minor part of the difference in intended fertility between the groups
addressed in this study.
Zimmermann, O., & Konietzka, D. (2018). Social disparities in destandardization—Changing
family life course patterns in seven European countries. European Sociological Review, 34(1),
64-78. https://doi.org/10.1093/esr/jcx083
Üldise arvamuse kohaselt on inimese elukaar Euroopa ühiskondades muutunud viimastel
aastakümnetel vähem standardiseerituks. Keskendudes pereelu valdkonnale, uurib artikkel, mil
määral erinevad destandardiseerimise mustrid haridustaseme alusel seitsmes Euroopa riigis.
Kasutades Generations and Gender uuringu (GGS) ning National Educational Panel uuringu
(NEPS) andmeid (n = 70 228 vastajat), täiendab artikkel metodoloogilist uurimistööd
destandardiseerimise teemal, rakendades nii elukaare erinevuse analüüse, mis keskenduvad
sündmuste "ajastamisele" kui ka analüüse, mis puudutavad sündmuste "järjekorda". Kuigi Euroopa
riigid erinevad märkimisväärselt valitsevate elukaare mustrite osas noore täiskasvanu eas, mäiatavd
tulemused, et elukäigu destandardiseerumine on rohkem väljendunud madalama haridustasemega
rühmades kui kõrgemalt haritud inimeste seas.
It is generally assumed that life courses in European societies have become less orderly and more
destandardized in recent decades. Focusing on the family sphere, the article examines to what
degree patterns of destandardization are stratified by educational attainment across seven European
countries. Using data from the Generations and Gender Survey (GGS) and the National Educational
Panel Survey (NEPS) (n = 70,228 respondents), the article adds to the methodological discussion of
destandardization by implementing both abstract analyses of life course dissimilarity, which focus
on the ‘timing’ of events; and specific analyses of common episode orders, which relate to the
‘order’ of events. While European countries differ considerably with respect to dominant life course
patterns in early adulthood, a consistent finding is that destandardization is more pronounced among
individuals with lower than with higher levels of education.