2011
Puur, A., & Klesment, M. (2011). Signs of a stable or provisional increase in fertility?
Reflections on developments in Estonia. Demográfia English Edition, 54(5), 31-55.
Link pdf failile
Viimase kümnendi jooksul on demograafid täheldanud sündimuse mõnigast taastumist enamikus
madala ja väga madala sündimusega riikides, kuigi nullindfate lõpus alanud majanduslangus
katkestas selle taastumise. Selles artiklis uurivad autorid sündimuse trende Eestis alates 1990.
aastatest. Eesti väärib Ida-Euroopa kontekstis tähelepanu, kuna sündimuse taastumine oli 2000.
aastatel tähelepanuväärselt tugev. Analüüs põhineb rahvastiku- ja küsitlusstatistika andmetel ning
kasutab kirjeldavaid meetodeid. Sündide edasilükkamise mõju hindamiseks rakendatakse
Bongaartsi ja Feeney väljatöötatud korrigeerimismeetodit. Ajastuskorrigeeritud kordajate
dünaamika seab kahtluse alla levinud arusaama, mis vastandab üleminekuaja madalat sündimust
sotsialistlismiaja kõrge sündimusega. 1970. aastal sündinud naised sünnitavad Eestis keskmiselt
veidi üle 1,85 lapse. Võrdlusperspektiivis eristab Eestit riikidest, kus sündimuse taastumine on
olnud nõrgem, tugev teiste (ja kolmandate) sündide taastumine. Autorid järeldavad, et sündimuse
suhteliselt tugev taastumine Eestis 2000. aastatel tuleneb mitme teguri kombinatsioonist, mille
hulgas vanemahüvitise süsteem, mis vähendas vanemaks olemise alternatiivkulu, majanduskasv,
mis kindlustas kõrged tööhõivemäärad, ja tõenäoliselt ka mõningad demograafilise rajasõltuvuse
elemendid.
Over the past decade, demographers have observed a recovery of fertility rates in most low and
lowest-low fertility countries, unfortunately interrupted by the economic recession. In this article we
examine trends in fertility in Estonia since the beginning of the 1990s. Estonia merits attention in
the context of Eastern Europe because of its relatively strong recovery of fertility rates during the
2000s. Analysis draws on data from vital and survey statistics and employs descriptive methods. To
estimate the impact of postponement on period fertility rates, the adjustment method developed by
Bongaarts and Feeney is applied. The dynamics of tempo-adjusted measures challenges a popular
view which contrasts low fertility characteristic of the post-socialist period with high fertility
characteristic of the socialist period. In Estonia such a contrast can be observed only in the 1980s
and 1990s when looking at tempo-adjusted fertility measures. With regard to cohort fertility,
women born in 1970 will have an average of just over 1.85 children. In comparative perspective,
strong recuperation of second (and third) births differentiates Estonia from countries exhibiting a
weaker recovery of fertility rates. The authors conclude that the relatively strong recovery of
fertility rates in Estonia in the 2000s is a result of a combination of factors, including family
policies that reduced the opportunity costs of parenthood, economic growth that secured high levels
of employment for the population and plausibly some elements of demographic path dependence.
Altmets, K., Puur, A., Uusküla, A., Saava, A., Sakkeus, L., & Katus, K. (2011). Self-reported
activity limitations among the population aged 20–79 in Estonia: a cross-sectional study.
European journal of public health, 21(1), 49-55.
Link pdf failile
Rahvastiku vananemise tõttu on demograafiliselt arenenud riikides suurenenud tegevuspiirangutega
inimeste osa rahvastikus, mis tähendab endast kasvavat terviseprobleemidest tingitud koormuse
kasvu ühiskonnale. Käesoleva uurimise eesmärk on hinnata kroonilistest haigustest põhjustatud
tegevuspiirangute levimust ja selle varieeruvust Eesti 20–79-aastase elanikkonna seas.
Läbilõikeanalüüs rakendab andmeid Eesti pere- ja sündimusuuringu teisest voorust, mis on osa
rahvusvahelisest Generations and Gender programmist. Uuringu sihtrühma moodustavad 20–79-
aastased. Uuringu tõenäosusliku valimi (n = 7855) aluseks on 2000. aasta rahvaloendus. Andmed
koguti silmast-silma intervjuude abil, mis viidi läbi aastatel 2004–2005. Kroonilistest haigustest
tingitud tegevuspiirangute hinnanguline levimus 20–79-aastaste eestimaalaste hulgas oli 18,5%
(95% CI 17,6–19,4) ja tõsiste tegevus piirangute levimus oli 10,6% (95% CI 9,9–11,3)
elanikkonnas. Logistiline regressioonmudel näitas olulisi erinevusi tegevuspiirangute levimuses
seoses vanuse, haridustaseme ja perekonnaseisuga. Meie tulemuste ja EL-i tervisenäitajate põhjal
on kroonilistest haigustest tingitud tegevuspiirangute levimus Eestis suhteliselt kõrge.
Tegevuspiirangute ja puuete ennetamise meetmetele tuleks Eestis seetõttu pöörata tõsist tähelepanu.
Along with population ageing, limitations in activities of daily living constitute a rising health-
related burden in demographically advanced countries. The present study aims to assess the
prevalence of self-reported activity limitations derived from chronic conditions and social variation
of limitations in the subgroups of the population aged 20–79 years in Estonia. A cross-sectional
study employs data from the second round of the Estonian Family and Fertility Survey, a national
project in the framework of Gender and Generation Programme. The target population covers age
groups of 20–79 years. A nationally representative probability sample was drawn from the 2000
population census. Face-to-face interviews (n = 7855) were conducted in 2004–05. The estimated
prevalence of activity limitations with chronic conditions is 18.5% (95% CI 17.6–19.4) and the
prevalence of severe limitations is 10.6% (95% CI 9.9–11.3) among the population. The logistic
regression model shows significant differences in activity limitations associated with age,
educational attainment and marital status. Judging from our results and the EU structural indicators
on health, the prevalence of activity limitations derived from chronic conditions is comparatively
high in Estonia. The measures to prevent activity limitations and disability should receive a higher
priority in Estonia.
Herlofson, K., & Hagestad, G. O. (2011). Challenges in moving from macro to micro:
Population and family structures in ageing societies. Demographic Research, 25, 337-370.
https://doi.org/10.4054/DemRes.2011.25.10
Sageli tehakse oletusi selle kohta, kuidas rahvastiku vananemine makrotasandil (eluea pikenemine,
sündimuse vähenemine ja eakate osakaalu suurenemine rahvastikus) on muutnud inimeste
perestruktuure mikrotasandil. Käesoleva artikli eesmärk on suurendada teadlikkust väljakutsetest ja
võimalikest raskustest, mis tekivad, kui püütakse makrotasandil toimuvaid muutusi
rahvastikuprotsessides mikrotasandil toimuvaid muutusi inimeste perestruktuurides omavahel
seostada. Nende probleemide esiletoomiseks võetakse vaatluse alla kaks levinud väidet, mida
kirjanduses sageli esitatakse: esiteks, et eluea pikenemine toob kaasa paljusid põlvkondi hõlmavate
perestruktuuride osa suurenemise ja et sündimuse vähenemine tähendab vähemat hulka lapsi, kes
saaksid hoolitseda abivajavate vanemate eest. Nende väidete paikapidavuse analüüsiks kasutame
valitud hulga riikide rahvastikustatistikat ja küsitlusandmeid.
Assumptions are often made about how population ageing on the macro level has altered
generational structures of families at the micro level. The purpose of this paper is to increase the
awareness of challenges and potential pitfalls in bridging the two levels. To highlight these issues,
two common claims found in the literature are questioned and discussed: that increased life
expectancy leads to more multigenerational family structures and that reduced fertility means fewer
children to care for frail parents. To illustrate, we use population statistics and survey data from
selected countries.
Puur, A., Sakkeus, L., Põldma, A., & Herm, A. (2011). Intergenerational family constellations
in contemporary Europe: Evidence from the Generations and Gender Survey. Demographic
Research, 25, 135-172. https://doi.org/10.4054/DemRes.2011.25.4
Demograafiline uurimistöö on toonud esile mitmeid viise, kuidas suremuse ja sündimuse
teisenemine on põhjustanud olulisi muutusi rahvastiku põlvkondlikes perestruktuurides. Käesoleva
artikli eesmärk on panustada sellesse uurimissuunda, analüüsides Generations and Gender uuringu
andmeid üheksast Euroopa riigist. Uuringus kasutati andmeid vastajate eelnevatesse
põlvkondadesse (vanemad ja vanavanemad) ja järgnevatesse (lapsed, lapselapsed ja
lapselapselapsed) kuuluvate pereliikmete kohta, et valgust heita perestruktuuridele, millega
inimesed on seotud erinevates eluetappides. Tulemused pakuvad uut teavet selle kohta, kuidas
nüüdis-Euroopa erinevad demograafilised režiimid loovad põlvkondadevaheliste peresuhete
eriilmelisi mustreid. Tulemustest nähtub, kuidas demograafiliste alusprotsesside erinevad
kombinaatsioonid võivad viia perestruktuuride sarnase kujuni riikides, millel on väga erinev
demograafiline ajalugu. Tulemused osutavad samuti sellele, et teatud laadi muutuste kombinatsioon
sündimuses ja suremuses võib peatada või ajutiselt isegi tagasi pöörata senise suundumuse, mis on
viinud üksteisega kokku puutuvate perepõlvkondade arvu suurenemiseni.
Demographic research has drawn attention to the multiple ways in which changes in mortality and
childbearing have produced major shifts in intergenerational family structures. The aim of this
article is to contribute to this body of research by analysing the data from the Generations and
Gender Surveys for nine European countries. In the study, data pertaining to the availability of
ascending (parents and grandparents) and descending (children, grandchildren, and great-
grandchildren) kin of each respondent are combined to shed light on the family structures in which
individuals are embedded at various stages of their lives. The findings provide new insights into the
ways in which various past and present demographic regimes come together to form specific
intergenerational family constellation patterns across Europe. This convergence may yield family
constellations of very similar “heights” in countries with sharply contrasting demographic histories.
The results also indicate that certain demographic scenarios may halt or temporarily reverse the
trend towards the further vertical extension of family constellations.