2022
Bussemakers, C., Kraaykamp, G., & Tolsma, J. (2022). Variation in the educational
consequences of parental death and divorce. Demographic Research, 46, 581-618.
https://doi.org/10.4054/DEMRES.2022.46.20
Mitmed uuringud näitavad, et vanema surma või lahutuse kogemine mõjutab negatiivselt laste
haridustaset. Vähem on teada see, kuidas varieerub vanema surma ja lahutuse mõju ning kuidas see
avaldub erinevates sotsiaalsetes kontekstides. Uurisime, kuidas perekond ja ühiskondlik kontekst
leevendavad nende negatiivsete elusündmuste hariduslikke tagajärgi lastel. Pere tasandil uurisime,
kas vanema surma ja lahutuse hariduslikud tagajärjed on suuremad kõrgemalt haritud vanemate
laste puhul. Ühiskonna tasandil uurisime sotsiaaltoetuste kaitsvat rolli ning segregeeritud
haridussüsteemi ja lahutuste mõju. Lisaks uurisime perekonna ja ühiskonna kontekstide omavahelist
koosmõju. Kasutades 17 riigi andmeid Generations and Gender uuringust ning mitmetasandilisi
regressioonimudeleid, leidsime, et vanemate lahutusel oli suurem negatiivne mõju kui vanema
surmal. Lisaks oli vanemate lahutuse mõju suurim kõrgemalt haritud vanemate laste jaoks.
Vähemsegregeeritud haridussüsteemid ja üksikvanema toetuste pakkumine aitasid vähendada
vanema surma hariduslikke tagajärgi, eriti madalamalt haritud vanemate laste puhul. Tulemused
näitavad, et kuigi nii vanema surm kui ka lahutus kahjustavad laste hariduslikke väljavaateid,
erinevad nende mõjud sõltuvalt perekondlikust ja ühiskondlikust kontekstist. Lahutuse tagajärjed
lastele sõltuvad vanemate ressursidest, samas kui vanema surma mõju leevendavad haridus- ja
sotsiaalpoliitikad.
Ample research demonstrates that experiencing parental death or divorce harms children’s
educational attainment. Less is known about variation herein, both between parental death and
divorce and across social contexts. We investigated how family and national contexts moderate the
educational consequences of these adverse events. At the family level, we studied whether the
educational consequences of parental death and divorce are larger for children of higher-educated
parents. At the national level, we investigated the buffering role of welfare benefits as well as the
amplifying impact of a selective educational system and the divorce rate. Moreover, we examined
the interplay between family and country contexts. Using multilevel regression models with data
from 17 countries from the Generations and Gender Survey, we found that parental divorce had a
larger impact than parental death. Furthermore, the impact of parental divorce was largest for
children of higher- educated parents. Less selective educational systems and provision of single-
parent benefits reduced the educational consequences of parental death, specifically for children of
lower-educated parents. Our results indicate that although both parental death and divorce harm
children’s educational attainment, their impacts differ across family and country contexts. The
consequences of divorce strongly depend on the resources available in a family, while the effects of
parental death are mitigated by educational and welfare policies.
Billingsley, S., & Oláh, L. (2022). Patterns of Co‐Residential Relationships Across Cohorts in
Post‐Socialist Countries: Less Time for Childbearing?. Social Inclusion, 10(3), 87-99.
https://doi.org/10.17645/si.v10i3.5201
Kooselu on laste saamise eeltingimuseks. Laste saamiseks jääb vähem aega, kui inimesed kogevad
raskusi partneri leidmisega, kui lükatakse edasi partnerlussuhte loomist või kui partnerlussuhe
laguneb. Meie uuring käsitleb kooselusuhete mustreid sünnikohortide lõikes 11 endises
sotsialistlikus riigis, et hinnata, kuidas on muutunud neis suhetes elatud aastate arv. Kasutades
harmoniseeritud andmestikku, mis põhineb Generations and Gender Survey materjalil, analüüsisime
kooselusuhete trende. Umbes pooltes uuritud riikides on kasvanud nende naiste osakaal, kes pole
30. eluaastaks koosellu astunud, samas kui nende osakaal, kes on selles vanuses endiselt oma
esimeses kooselus, on kõigis uuritud riikides vähenenud. Kõnealune trend, mis peegeldab suhete
kasvavat ebastabiilsust, on nähtav juba sotsialismi aegsetes põlvkondades. Esimese partnerlussuhte
alustamise edasilükkamist esines 1990. aastatel vaid mõnes uuritud riigis, kuid 2000. aastatel
täiskasvanuks saavate kohortide seas täheldati viivitust juba enamtes riikides. Endistes Nõukogude
Liidu vabariikides esmaskooselude algusvanuse noorenemine 1990. aastatel tasakaalustanud
kooselusuhete ebastabiilsuse mõju. Kesk- ja Kagu-Euroopa riikides, eriti Ungaris enne 30. eluaastat
kooselusuhtes elatud aastate arv vähenes. Kooselusuhete selline dünaamika võis olla üks tegureist,
mis aitas kaasa sündimuse vähenemisele neis riikides. Väike või olematu kooselusuhetes veedetud
aja muutus mitmes endises Nõukogude Liidu vabariigis näitab, et kooselusuhete muutumine
mõjutas neis riikides sündimust vähem.
Co‐residential partnerships are a pre‐condition for childbearing and less time is spent in these
unions when there is difficulty finding partners, a delay in union formation, and partnership
instability. Our study explores patterns in co‐residential partnerships across birth cohorts in 11
post‐socialist countries to assess changes in the number of years spent in these partnerships and the
patterns underlying any trend. Using the Harmonized Histories dataset, based on partnership data
from generations and gender surveys, we calculate changes in co‐residential union trends. In about
half of the countries, the share of women who have not entered a co‐residential union by age 30
increased, whereas the proportion still in their first union by this age decreased universally. The
latter trend, reflecting union instability, pre‐dates the transition from socialism. Delays in starting
the first union were seen in only a few countries immediately after the transition began but more
countries experienced union postponement in coming‐of‐age cohorts in the 2000s. A declining
median age at first union in the former Soviet republics before and immediately after the transition
from socialism balances the impact of increased union instability. Overall, the number of years
spent in a co‐residential union before age 30 declined across the Central and South‐Eastern
European countries, especially in Hungary. Union dynamics may have contributed to declining
fertility in these countries. In contrast, little or no change in time spent in unions in the post‐Soviet
countries indicates that union dynamics were less likely to have influenced these women’s fertility
behavior.
Heers, M., & Szalma, I. (2022). Gender role attitudes and father practices as predictors of
nonresident father-child contact. Plos one, 17(4), e0266801.
https://doi.org/10.1371/journal.pone.0266801
Lahutuste arvu suurenemise tõttu ei ela üha suurem hulk isasid oma bioloogiliste lastega koos. See
artikkel analüüsib individuaalseid ja ühiskondlikke soorolli hoiakuid ning isade käitumismustreid
kui lahus elavate isade ja laste kontaktide tiheduse mõjutajaid. Varasemad uuringud on näidanud, et
individuaalsed tegurid mõjutavad lahus elavate isade ja nende laste vahelist suhet olulisel määral.
Samuti on teada, et lapsega koos elavate isade hoiakud ja ühiskondlikud kontekstid mõjutavad isa ja
lapse suhete tihedust. Vähe on aga teada sellest, kuidas on isade individuaalsed ja ühiskondlikud
hoiakud soorollide suhtes ning isade käitumismustrid seotud lahus elavate isade osalemisega laste
elus. Selle küsimuse uurimiseks analüüsime andmeid 11 Ida- ja Lääne-Euroopa riigist, kasutades
Generations and Gender uuringu esimest lainet. Uurisime kahte valimit: üks koosneb lahus elavatest
isadest, kelle lapsed on vanuses 0 kuni 13, ja teine isadest, kelle lapsed on vanuses 14 kuni 17.
Logistiliste regressioonimudelite abil selgitasime, kas soorolli hoiakud ning isade käitumismustrid
ennustavad lahus elavate isade igakuist kontakti oma lastega. Selgus, et lahus elavate isade ja laste
vaheline kontakt on mõjutatud erinevatest teguritest sõltuvalt sellest, kas keskenduti lastele või
teisemelistele. Nii ühiskondlikud hoiakud soorollide suhtes kui ka isade käitumismustrid ennustasid
igakuise kontakti tõenäosust isade ja nooremate laste vahel. Individuaalsed hoiakud soorollide osas
on vähemolulised. Samas ennustasid individuaalsed hoiakud soorollide suhtes igakuise kontakti
tõenäosust lahus elavate isade ja teismeliste laste vahel; selle vanuserühma puhul olid
ühiskondlikud tegurid vähem olulised.
Due to an increasing number of parental union dissolutions, a growing number of fathers does not
cohabit with their biological children. This article analyses individual and societal gender role
attitudes as well as societal father practices as determinants of nonresident father-child contact.
Previous research shows that individual-level factors influence the relationship between nonresident
fathers and their children. Research on resident fathers indicates that individual attitudes and
societal contexts affect father-child involvement. Little is known on the relationship between
individual gender role attitudes as well as societal gender role attitudes and father practices and
nonresident fathers’ involvement in their children’s lives. To shed more light thereon, we examine
data from eleven Eastern and Western European countries from the first wave of the Gender and
Generations Survey. We analyze two samples: One consisting of nonresident fathers of children
aged 0 to 13 and one of fathers of adolescents aged 14 to 17. Logistic regression models assess if
individual and societal gender role attitudes as well as societal father practices predict the
probability of monthly father-child contact. Contact between nonresident fathers is affected by
different factors depending on whether the focus is on children or adolescents. Societal gender role
attitudes and societal father practices predict the probability of monthly contact between fathers and
their children; individual gender role attitudes are less important. Individual gender role attitudes,
on the other hand, predict the probability of monthly contact between nonresident fathers and their
adolescent children; societal factors matter less for this age group.
Billingsley, S., Neyer, G., & Wesolowski, K. (2022). Social investment policies and
childbearing across 20 countries: Longitudinal and micro-level analyses. European Journal of
Population, 38(5), 951-974. https://doi.org/10.1007/s10680-022-09626-3
See uuring analüüsib perepoliitika mõju naiste esimese ja teise lapse sünnile 20 riigis ajavahemikul
1995–2007. Heaoluriigid on juba pikemalt liikunud sotsiaalsete investeeringupoliitikate suunas,
kuid perepoliitika ja sündimuse uuringutes pole seda arengut seni piisavalt käsitletud. Töös
eristasime sotsiaalsetele investeeringutele suunatud toetusi ja passiivseid toetusi, mida pered saavad
lapse sünni korral, ning arvestasime ka poliitikate muutusi aja jooksul. See info sai ühendatud
uuringutes osalenute sündimusandmetega, kasutades aegsõltuvaid fikseeritud efektidega lineaarseid
tõenäosusmudeleid. Leidsime, et suurem sotsiaalsete investeeringute osa on seotud kõrgemate
esimese lapse sünni tõenäosustega, erinevalt passiivsest toetusest. Passiivsete peretoetuste korral
esimese lapse sünni tõenäousused vähenesid (eriti üle 30-aastaste naiste seas), mis võib olla seotud
lahutusmäära tõusuga. Sotsiaalsetele investeeringutele suunatud toetused on positiivselt seotud
esimese ja teise lapse sünniga, eriti madalama haridusega naiste seas. Kuid sellel puudub seos laste
saamisega kõrgelt haritud naiste seas, mis on vastuolus nn Matthew-efekti hüoteesiga sotsiaalsete
investeerimispoliitikate kohta. Passiivne tugi on negatiivselt seotud teise lapse sünniga
kõrgharidusega ja õppivate naiste seas. Tulemustest võib järeldada, et perepoliitikad, mis toetavad
naiste tööhõivet ja sidet tööturuga, on positiivselt seotud laste saamisega ning need poliitikad
vähendavad ka hariduslikke erinevusi laste saamisel.
This study analyses the influence of family policies on women’s first and second births in 20
countries over the period 1995 to 2007. Welfare states have shifted towards social investment
policies, yet family policy–fertility research has not explicitly considered this development. We
distinguish between social investment-oriented and passive support that families may receive upon
the birth of a child and consider changes in policies over time. These indicators are merged with
fertility histories provided by harmonized individual-level data, and we use time-conditioned, fixed
effects linear probability models. We find higher social investment-oriented support to be correlated
with increased first birth probabilities, in contrast to passive family support. First birth probabilities
particularly declined with higher passive family support for women over age 30, which points to a
potential increase in childlessness. Social investment-oriented support is positively related to first
and second births particularly for lower-educated women and has no relationship to childbirth for
highly educated women, countering the Matthew-effect assumptions about social investment
policies. Passive support is negatively related to second births for post-secondary educated women
and those who are studying. Family policies that support women’s employment and labour market
attachment are positively linked to family expansion and these policies minimize educational
differences in childbearing.