2019
Sakkeus, L., Abuladze, L., Rahnu, L., & Puur, A. (2019). Non-marital childbearing of migrants and their descendants: Russians in Estonia compared with Russians in Russia and Estonians. Revue d’études comparatives Est-Ouest, (4), 69-113.
https://doi.org/10.3917/receo1.504.0069
Selles töös testiti konkureetivaid hüpoteese — demograafiline moderniseerumine ja
sotsiaalmajanduslik halvemus — selgitamaks pere- ja sündimuskäitumise uute mustrite
esilekerkimist. Analüüs keskendus järjestusepõhistele sündimuse mustritele abielulistes ja
abieluvälistes suhetes, võrreldes Venemaa päritolu migrante ja nende järeltulijaid Eestis eestlastega
Eestis ja venelastega Venemaal. Uurimus hõlmas 1924–1986 sündinud naisi, keda intervjueeriti
Generations and Gender uuringu raames mõlemas riigis (2004–2005). Abieluväline laste saamine
oli kolmest rühmast kõige levinum eestlaste seas ja kõige harvem venelaste (sisserännanute) seas
Eestis. Täheldatud rühmadevahelistes erinevustes leiab kinnitust pigem kultuurilise järjepidevuse ja
sotsialiseerumise mõju kui sotsiaalmajandusliku halvemuse hüpotees.
Competing hypotheses—modernization and disadvantaged position—have been used to explain the
emergence of alternative family and fertility behaviors.We analyze parity-specific fertility patterns
in marital and non-marital unions, comparing Russian migrants and their descendants in Estonia to
origin populations in Estonia and Russia. Women born in 1924-1986 interviewed in the Generations
and Gender Survey in both countries (2004-2005) are included. Non-marital childbearing is most
common among Estonians, and least among Russians (migrants) in Estonia. The cultural
maintenance and socialization effect is confirmed rather than the disadvantaged position hypothesis
in fertility differentials.
Beaujouan, E., & Berghammer, C. (2019). The gap between lifetime fertility intentions and
completed fertility in Europe and the United States: A cohort approach. Population Research
and Policy Review, 38, 507-535. https://doi.org/10.1007/s11113-019-09516-3
Artikkel käsitles soovitud ja tegeliku laste arvu vahelist lõhet 19 Euroopa riigis ja Ameerika
Ühendriikides, kasutades põlvkondlikku lähenemist. Uurimus täiendab varasemaid töid, mis on
peamiselt kasutanud perioodlähenemist. Võrreldi soovitud laste arvu 20–24-aastaste noorte naiste
seas (sündinud 1970. aastate alguses), mõõdetuna 1990. aastatel Fertility and Family Surveys
uuringus, tegeliku sündimusega samades põlvkondades 40. eluaasta paiku. Samuti võrreldi nende
naiste osakaalu, kes 1990. aastal teatasid, et nad ei soovi last, tegeliku lastetusega samades
kohortides. Uurimuse aluseks on Bachrachi ja Morgani sündimuskavatsuste kognitiiv-sotsiaalne
mudel (Popul Dev Rev 39(3):459–485, 2013). Kõigis uuritud riikides oli naistel lõpuks keskmiselt
vähem lapsi kui sooviti ning ka lastetuks jäädi sagedamini, kui ise kavandati. Tulemused toovad
välja ka piirkondlikke mustreid, mis on kõige selgemad lastetuse puhul. Lõhe soovitud ja tegeliku
lastetuse vahel on kõige suurem Lõuna-Euroopa ja saksakeelsetes riikides ning kõige väiksem
Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Lisaks analüüsiti kavatsuste ja tegeliku sündimuse lõhet erineva
haridustasemega naiste seas. Lõhe on suurim kõrgelt haritud naiste seas enamikus uuritud riikides,
kuid hariduslik gradient on piirkonniti erineva tugevusega, eriti lastetuse osas. Riikidevahelised
erinevused viitavad sellele, et ühiskondlikud tingimused— vanemluse normid, töö- ja perepoliitika,
töötus — kujundavad nii eesmärke elus, soovitud perekonna suurust kui ka lõhet nende vahel.
We study the aggregate gap between intended and actual fertility in 19 European countries and the
US based on a cohort approach. This complements prior research that had mainly used a period
approach. We compare the mean intended number of children among young women aged 20 to
24 (born in the early 1970s), measured during the 1990s in the Fertility and Family Surveys, with
data on completed fertility in the same cohorts around age 40. In a similar manner, we compare the
share who state that they do not want a child with actual cohort childlessness. Our exploration is
informed by the cognitive–social model of fertility intentions developed by Bachrach and Morgan
(Popul Dev Rev 39(3):459–485, 2013). In all countries, women eventually had, on average, fewer
children than the earlier expectations in their birth cohort, and more often than intended, they
remained childless. The results reveal distinct regional patterns, which are most apparent for
childlessness. The gap between intended and actual childlessness is widest in the Southern
European and the German-speaking countries and smallest in the Central and Eastern European
countries. Additionally, we analyze the aggregate intentions-fertility gap among women with
different levels of education. The gap is largest among highly educated women in most countries
studied and the educational gradient varies by region, most distinctively for childlessness.
Differences between countries suggest that contextual factors—norms about parenthood,
work–family policies, unemployment—shape women’s fertility goals, total family size, and the gap
between them.
Doepke, M., & Kindermann, F. (2019). Bargaining over babies: Theory, evidence, and policy
implications. American Economic Review, 109(9), 3264-3306.
https://doi.org/10.1257/aer.20160328
Lapse saamiseks on vaja nii naist kui meest. See lihtne fakt räägib sellest, et lapse sündimiseks
peavad vanemad esmalt jõudma omavahelisele kokkuleppele saada laps. Kasutades andmeid
sündimuskavatsuste ja tegeliku sündimuse kohta, konnitab artikkel seda, lapsi sünnib
tõenäolisemalt vaid siis, kui mõlemad vanemad soovivad last. Lisaks leidub palju paare, kes ei jõua
lapse saamise osas kokkuleppele ja madala sündimusega riikides on naised palju tõenäolisemalt kui
mehed lapse saamise vastu. Seda arvestades esitavad autorid kvantitatiivse mudeli, mis käsitleb
majapidamises lapse saamise üle peetavaid läbirääkimisi, kus laste hoolduskoormuse jagunemine
emade ja isade vahel on sündimuse peamine määrav tegur. Mudel viitab sellele, et sündimus peaks
reageerima tugevamini neile poliitikatele, mis on suunatud emade hoolduskoormuse vähendamisele.
It takes a woman and a man to make a baby. This fact suggests that for a birth to take place, the
parents should first agree on wanting a child. Using newly available data on fertility preferences and
outcomes, we show that indeed, babies are likely to arrive only if both parents desire one. In
addition, there are many couples who disagree on having babies, and in low-fertility countries
women are much more likely than men to be opposed to having another child. We account for this
evidence with a quantitative model of household bargaining in which the distribution of the burden
of child care between mothers and fathers is a key determinant of fertility. The model implies that
fertility is highly responsive to targeted policies that lower the child care burden specifically for
mothers.