2020
Tretjakova, V., Gedvilaite-Kordušiene, M., & Rapoliene, G. (2020). Women’s pathways to
childlessness in Lithuania. Link to pdf file
Artikkel käsitleb kahe põlvkonna naiste teed lastetuseni Leedus. Autorid kasutavad nii
kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid uurimismeetodeid. Kvantitatiivse analüüsi eesmärk oli hinnata
lastetuse demograafilist konteksti Leedus võrreldes teiste Euroopa riikidega. Autorid analüüsisid
andmeid Human Fertility andmebaasist (HFD) ja Generations and Gender uuringust (GGS).
Kvalitatiivne analüüs põhineb Leedus läbi viidud poolstruktureeritud intervjuudel (n = 44) lastetute
naistega vanuses 28–47 (noorem põlvkond) ja 50–71 (vanem põlvkond) aastatel (2017–2018).
Tulemused näitavad, et võrreldes teiste Euroopa riikidega on Leedus lastetus keskmisel tasemel: see
on märkimisväärselt madalam kui mõnedes Lääne-, Põhja- ja Lõuna-Euroopa riikides, kuid kõrgem
kui enamikus Ida- ja Kesk-Euroopa riikides. Pikaajalised trendid viitavad ka püsiva lastetuse
kasvule Leedus. Subjektiivselt tajutud lastetuse põhjuste analüüs paljastas kahe põlvkonna naiste
erinevuse selles, kuidas nad lastetust kogevad. Juhusliku lastetuse kontekstis kipuvad vanema
põlvkonna naised tajuma oma "lastetut" seisundit kui midagi, mis on ette määratud – Jumala või
saatuse otsustatud – samas kui nooremad naised näivad oma elu, suhete ja pere loomise osas
rakendavat aktiivsemat lähenemist. Vabatahtliku lastetuse puhul on erinevused kahe põlvkonna
naiste seas veelgi selgemad. Vanemad naised ei ütle kunagi avalikult, et nad on otsustanud lastetuks
jääda, kuigi nad tunnistavad, et ei soovinud kunagi tõeliselt lapsi. Seevastu nooremate naiste
vabatahtliku lastetuse narratiivid on selged, kus naised kinnitavad avalikult, et see oli nende valik ja
nad naudivad seda. Viimaks, tahtmatust lastetusest rääkides näib, et mõlema põlvkonna naiste
kogemused lähenevad: nad väljendavad rahulolematust tervishoiusüsteemiga viljatuse ravi
valdkonnas.
The article explores pathways to childlessness among two generations of women in Lithuania. The
authors employ both quantitative and qualitative research methods. For the quantitative part, in
order to assess the demographic context of childlessness in Lithuania compared to other European
countries the authors analyzed data from Human Fertility Database (HFD) and Generations and
Gender Survey (GGS). The authorsí qualitative analysis is based on semistructured interviews
conducted in Lithuania (n = 44) with childless women aged 28ñ47 (younger generation) and 50ñ71
(older generation) at the time of the survey (2017ñ2018). The authorsí research results show that
compared to other European countries, the level of permanent childlessness in Lithuania seems to
be about average: significantly lower than in some Western, Northern and Southern European
countries, however, higher than in most Eastern and Central European countries. Long-term trends
also indicate increase in permanent childlessness in Lithuania. Analysis of the subjectively
perceived causes of childlessness revealed the different ways the two generations of women
experience childlessness. In the context of circumstantial childlessness, women from the older
generation tend to perceive their ìchildlessî state as something that has been predetermined, decided
by God or fate, whereas, younger women appear to employ a more active approach to their lives in
terms of relationships and family formation. In terms of voluntary childlessness, the differences
among women of the two generations are even more prominent. Older women never openly say that
they have chosen to remain childless, even though they admit never really wanting children. In
contrast, narratives of voluntary childlessness among the younger generation are full of clarity, with
women openly declaring that it was their choice and that they are enjoying it. Lastly, in the case of
involuntary childlessness womenís experiences from both generations seem to converge: they point
to dissatisfaction with the healthcare system in the field of infertility treatment.
Van den Broek, T., & Tosi, M. (2020). The more the merrier? The causal effect of high
fertility on later-life loneliness in Eastern Europe. Social Indicators Research, 149(2), 733-748.
https://doi.org/10.1007/s11205-019-02254-1
Ida-Euroopa vanemaealisi iseloomustab suhteliselt suur üksildustunne. Artikkel selgitab, kas Ida-
Euroopas kaitseb rohkemate laste olemasolu hilisemas elus üksildustunde eest. Kasutades
Generations and Gender uuringu andmeid 25 479 vanemalt vanuses 50–80 kaheksast Ida-Euroopa
riigist, rakendame instrumentaalset lähenemist, kasutades vanemate eelistust eri soost laste
saamiseks, et hinnata täiendava lapse saamise põhjuslikku mõju üksildustundele. Leidsime, et
täiendava lapse saamine avaldab põhjuslikku kaitsvat mõju üksildustunde vastu emadel.
Tavapärased vähimruutude regressioonimudelid näitavad ka nõrka, kuid statistiliselt olulist
negatiivset seost laste arvu ja hilisema elu üksildustunde vahel isadel. Siiski on
instrumentaalmuutuja analüüsi tulemused isade grupi jaoks ebaselged. Seega ei leidnud me
statistiliselt olulist põhjuslikku tõendust, et lisalapse saamine kaitseks ka isasid üksildustunde eest.
Meie tulemused rõhutavad vajadust arvestada vastasuunalise põhjuslikku ja selektsiooni mõjuga
laste arvu ja vanema ea üksildustunde seoste uurimisel, eriti naiste seas. Käesolevas uuringus
esitatud põhjuslikud tõendid viitavad sellele, et laste arvu vähenemine võib vanemaealised, eriti
naised, seada tulevikus senisest suuremasse üksildustunde ohtu.
Levels of later-life loneliness are high in Eastern Europe. We assess whether having more children
is protective against later-life loneliness for Eastern-European mothers and fathers. Drawing on
Generations and Gender Surveys data of 25,479 parents aged 50–80 from eight Eastern-European
countries, we adopt an instrumental approach exploiting parents’ prefer- ence for mixed-sex
offspring to estimate the causal effect of having additional children on feelings of loneliness. We
find that having an additional child has a causal protective effect against loneliness for mothers.
Ordinary least squares regression models also show a weak but statistically significant negative
association between number of children and later-life loneliness among fathers. However, results of
the instrumental variable analyses are incon- clusive for this group. We thus do not find statistically
significant causal evidence that hav- ing an additional child is protective against loneliness for
fathers. Our results underline the importance of addressing reverse causality and selection bias
when investigating the links between number of children and later-life loneliness, particularly
among women. The causal evidence presented here suggests that the trend towards families with
fewer children noted in several Eastern-European countries may place new cohorts of older Eastern-
Euro- peans, and in particular Eastern-European women, at risk of stronger feelings of loneliness.
Muller, J. S., Hiekel, N., & Liefbroer, A. C. (2020). The long-term costs of family trajectories:
Women’s later-life employment and earnings across Europe. Demography, 57(3), 1007-1034.
https://doi.org/10.1007/s13524-020-00874-8
Emaduslõiv on lääneriikides hästi tuntud nähtus. Siiski võib emade ja lastetute naiste eristamine olla
lihtsustav, arvestades, et pereelu mustrid on viimastel aastakümnetel mitmekesistunud. Pealegi ei
ole hästi teada, kas pereelu valikud mõjutavad naiste tööhõivet ja sissetulekuid hilisemas elus, eriti
võrdlevas perspektiivis. Kasutades 50-59-aastaste naiste andmeid Generations and Gender
uuringust, British Household Panel uuringust ja SHARELIFE’ist 22 Euroopa riigi kohta, loome
naiste pereelu trajektooride tüpoloogia ja hindame selle seost naiste hilisema ea tööhõive ja
sissetulekutega. Kuigi pereelu trajektooride mõju hilisema ea tööhõivele oli suhteliselt väike,
paljastavad tulemused selge, püsiva pere gradiendi sissetulekutes. Lasteta naised (koos või ilma
partnerita) ja üksikemad teenisid rohkem kui naised, kelle pereelu sidsaldas nii lapsevanemaks
olemist kui partnerlust. Ühiskondades, kus töö ja pereelu ühitamine keskeas on vähem koormav, on
erinevate pereelu trajektooridega naiste tööturu tulemused sarnasemad. Tulemused näitavad, et
naiste sündimus- ja kooselukäitumine on lahutamatult seotud ning ühiselt mõjutavad nad tööhõive-
ja sissetulekumustreid ka hilisemas elus. Tulemused viitavad sellele, et võrdsete töövõimaluste
edendamine avaldab positiivet mõju naiste majanduslikule sõltumatusele hilisemas eas.
The “motherhood earnings penalty” is a well-established finding in many Western countries.
However, a divide between mothers and nonmothers might oversimplify reality given that the
family life course has diversified over the last decades. In addition, whether family choices have
consequences for women’s employment and earnings in later life is not well known, particularly in
a comparative perspective. Using data on 50- to 59-year-old women from the Generations and
Gender Programme, the British Household Panel Survey, and SHARELIFE for 22 European
countries, we derive a typology of women’s family trajectories and estimate its association with
women’s later-life employment and earnings. Whereas family trajectory–related differences with
regard to employment were relatively small, our findings reveal a clear, long-lasting family
trajectory gradient in earnings. Childless women (with or without a partner) as well as single
mothers had higher personal earnings than women whose family trajectories combined parenthood
and partnership. Moreover, in societies in which reconciliation of work and family during midlife is
less burdensome, labor market outcomes of women following different family trajectories converge.
Our findings show that women’s fertility and partnership behavior are inevitably interrelated and
jointly influence employment and earning patterns until later in life. The results imply that
promoting equal employment opportunities could have long-lasting effects on women’s economic
independence.
Monkediek, B. (2020). Patterns of spatial proximity and the timing and spacing of bearing
children. Demographic Research, 42, 461-496. https://doi.org/10.4054/DemRes.2020.42.16
Inimeste poolt tehatavad demograafilised otsused on seotud piirkondliku kultuurikontekstiga, milles
ühe osa moodustavad perekonnasüsteemid. Eelnevad uuringud on näidanud, et perekonnasüsteemid
aitavad selgitada sündimuse piirkondlikke erinevusi, kuid need uuringud on keskendunud peamiselt
mineviku või arengumaade ühiskondadele. Moderniseerumisprotsessid on viinud
perekonnastruktuuride ja väärtuste suurte muutusteni ning traditsioonilise pereloomise süsteemi
asendumiseni tänapäevasega enamikus arenenud riikides. Seetõttu tekib küsimus, kas
perekonnasüsteemid mõjutavad sündimust ka kaasaegsetes arenenud ühiskondades. Artikkel
käsitleb seda küsimust, analüüsides sugulaste ruumilise läheduse seost (1) esimese lapse sünni
vanusega, (2) esimese ja teise lapse sünnivahe pikkusega ning (3) teise ja kolmanda lapse sünnivahe
pikkusega. Artikkel põhineb lähisugulaste ruumilise läheduse piirkondlikel näitajatel 54 piirkonna
kohta üheksas Euroopa riigis, kasutades Ageing and Retirement in Europe uuringu (SHARE) kahte
esimest lainet (N = 38,484). Artikkel uurib nende piirkondlike näitajate ja sündimuse seost,
kasutades andmeid Generations and Gender uuringust (GGS) (N = 58,689). Analüüs põhineb
diskreetse aja sündmusloolistel mudelitel. Tulemused toetavad arusaama, et perekonnasüsteemide
piirkondlikud mustrid aitavad mõista ka sündimust kaasaegsetes arenenud ühiskondades.
Tulemused on aga oodatust nüansirohkemad, sest sugulaste ruumilise läheduse ja sündimuse
vaheline seos muutub sõltuvalt eelmise lapse sünnist möödunud ajale. Näiteks keskmiselt
suurendab sugulastele lähemal elamine tõenäosust saada teine laps esimese kolme aasta jooksul
pärast esimese lapse sündi, aga mitte hiljem.
People’s demographic decision-making is embedded in regional cultural contexts that include
regional patterns of family organization called family systems. Although previous research has
shown that family systems explain regional variation in fertility, it has focused mainly on historical
or developing societies. Processes of modernization have led to substantial changes in family
structures and values and to an overhaul of the traditional family formation system in most
developed countries. Therefore, questions arise regarding whether family systems also influence
fertility in contemporary developed societies. The paper addresses the research question by
examining the association between regional patterns of spatial proximity between kin and (1) the
age at first birth, (2) the length of the interbirth interval between the first and second child, and (3)
the length of the interbirth interval between the second and third child. In this context, the paper
controls for changes in the associations occurring with age. DATA AND The paper derives regional
indicators of spatial proximity between kin for 54 regions in nine European countries using the first
two waves of the Survey of Health, Ageing and Retirement in Europe (SHARE) (N = 38,484). The
paper studies the association between these regional indicators and fertility using individual-level
data from the Generations and Gender Survey (GGS) (N = 58,689). The analysis relies on a set of
discrete-time hazard models. RESULTS AND The results support the idea that regional patterns of
family organization help to explain fertility in contemporary developed societies. However, the
results are more complex than expected because the association between spatial proximity and
fertility is timevarying. For example, on average, closer proximity to kin increases the likelihood of
having a second child during the first three years after the first child is born. Future research needs
to replicate the results and investigate the underlying mechanisms more closely to better understand
how and when patterns of family organization impact fertility.
Choi, S., Taiji, R., Chen, M., & Monden, C. (2020). Cohort trends in the association between
sibship size and educational attainment in 26 low-fertility countries. Demography, 57(3), 1035-
1062. https://doi.org/10.1007/s13524-020-00885-5
Lastel, kellel on palju õdesid-vendi, on keskmiselt madalam haridustase võrreldes väiksemates
peredes kasvanud lastega. See õdede-vendade arvuga seotud halvemus esineb paljudes riikides.
Kuid vähem on teada, kuidas see halvemus on aja jooksul riikides muutunud ja kuidas see riikide
lõikes erineb. Kasutades võrdlevaid andmeid 111 uuringust 26 madala sündimusega riigist, leiame,
et enamikus riikides on õdede-vendade arvu ebasoodne mõju laste haridusele kohortide lõikes
kasvanud: 1931–1940 ja 1971–1980 sünnikohorti vahel näitas 16 riiki 26-st statistiliselt olulist
õdede-vendade arvu ebasoodsuse olulist suurenemist, samas kui ainult kahes riigis täheldati selle
vähenemist. Õdede-vendade arvu ebasoodne mõju haridusaastatele suurenes märkimisväärselt
postsotsialistlikes riikides (+0,3) ja Ida-Aasia riikides (+0,34) ning vähemal määral Lääne-Euroopa
riikides (+0,2). Seevastu Põhjamaades (0,05) ei olnud see ebasoodsus märkimisväärselt muutunud
ja anglosaksi riikides see isegi vähenes (–0,11). Artiklis arutletakse nende tulemuste tähenduse üle
hariduse põlvkondadeülese edasikandumise kontekstis.
Children with many siblings have lower average educational attainment com- pared with children
raised in smaller families, and this disadvantage by sibship size has been observed across many
countries. We still know remarkably little, however, about how sibship size disadvantage has
changed within countries and how such trends vary across countries. Using comparative data from
111 surveys from 26 low-fertility countries, we find an overall trend of growing sibship size
disadvantage across cohorts in the majority of countries: between the 1931–1940 birth cohort and
the 1971–1980 birth cohort, 16 of 26 countries showed a statistically significant increase in sibship
size disadvantage in edu- cation, while only two countries showed a significant reduction in sibship
size disadvantage. The disadvantage in years of education associated with having an additional
sibling increased remarkably in post-socialist (0.3) and East Asian countries (0.34) and, to a lesser
extent, Western European countries (0.2). In contrast, this disadvantage showed little change in
Nordic countries (0.05) and even decreased in Anglo-Saxon countries (–0.11). We discuss
explanations and implications of our comparative evidence in the context of the intergenerational
transmission of education.
Tanskanen, A. O., Danielsbacka, M., & Rotkirch, A. (2020). Grandparental childcare for
biological, adopted, and step-offspring: findings from cross-national surveys. Evolutionary
Psychology, 18(1). https://doi.org/10.1177/1474704920907894
Sugulaste valiku teooriast (kin selection theory) kohaselt peaks vanavanemate panus lastehoidu
olema suurem lihaste järeltulijate puhul. Adopteerimine võib kujutada endast erijuhtu, kuid
vanavanemate panust adopteeritud lastesse on vähe uuritud. Selles uuringus on esmakordselt
analüüsitud, kuidas vanavanemate lastehoid jaguneb bioloogiliste, adopteeritud ja kasulaste vahel.
Kasutades Generations and Gender uuringu (n = 15 168 täiskasvanud laps–vanaema ja 12 193
täiskasvanud laps–vanaisa paari) ning Survey of Health, Ageing, and Retirement in Europe uuringu
(n = 17 233 vanaema–täiskasvanud laps ja 13 000 vanaisa–täiskasvanud laps paari) andmeid,
leidsime, et vanavanemad pakkusid kasulastele väiksema tõenäosusega hooldust kui adopteeritud ja
bioloogilistele lastele, kuid adopteeritud ja bioloogiliste laste vahel ei ilmnenud erinevusi. Need
leiud ilmnesid mõlemas andmestikus ja nii vanaemade kui vanaisade puhul. Kasulaste ebasoodne
olukord on kooskõlas sugulaste valiku teooriaga. Hoolduse ühtlane jagunemine adopteeritud ja
bioloogiliste laste vahel võib peegeldada sarnast täiskasvanu ja lapse vahelise kiindumuse taset,
valikuefekte ning suuremat abivajadust adoptiivperedes, samuti sugulus määra sugulaste
adopteerimise puhul. Uuring pakub uusi tõendeid sugulastesse investeerimise kohta kaasaegsetes
ühiskondades ja rõhutab psühholoogilise motivatsiooni ning kiindumuse olulisust sugulastesse
investeerimise evolutsioonilistes mehhanismides.
Based on kin selection theory, amounts of grandparental investment should reflect the probability to
share common genes with offspring. Adoption may represent a special case, however, yet
grandparental investment in adopted children has previously been both theoretically misconstrued
and little investigated. Here, we study for the first time how grandparental childcare provision is
distributed between biological, adopted, and step-offspring. Using Generations and Gender Surveys
(n = 15,168 adult child–grandmother and 12,193 adult child–grandfather dyads) and the Survey of
Health, Ageing, and Retirement in Europe (n = 17,233 grandmother–adult child and 13,000
grandfather–adult child dyads), we find that grandparents were less likely to provide care to
stepchildren than to adopted and biological children, but no difference between adopted and
biological children. These findings were present in both data sets and for both grandmothers and
grandfathers, after several potentially confounding factors were taken into account. The stepchild
disadvantage is in line with kin selection theory. The congruent amounts of care provided to
adopted and biological children may reflect similar levels of adult–child attachment, selection
effects, and greater need in adoptive families, as well as some degree of genetical relatedness in the
case of kin adoption. The study provides new evidence of biased kin investments in contemporary
societies and stresses the importance of psychological motivation and attachment in evolutionary
studies of kin investment.
Hannemann, T., Kulu, H., González‐Ferrer, A., Pailhé, A., Rahnu, L., & Puur, A. (2020).
Partnership dynamics among immigrants and their descendants in four European countries.
Population, Space and Place, 26(5). https://doi.org/10.1002/psp.2315
See uurimus analüüsib kooselude moodustumist ja lagunemist sisserännanute ja nende järeltulijate
seas neljas erineva rändeajaloo ja pereelumustritega Euroopa riigis (Ühendkuningriik, Prantsusmaa,
Hispaania ja Eesti). Kuigi migrantide perede kohta Euroopas on üha rohkem uurimusi, on
immigrantide ja nende järeltulijate kooselusuhete dünaamika kohta võrdlevaid uuringuid siiski veel
vähe. Kasutame sündmusloolist analüüsi, ühendades nelja riigi andmed. Analüüs näitab
märkimisväärseid erinevusi partnerluse mustrites eri migrantide rühmade vahel (nt lõuna-aasialased
vs kariiblased Ühendkuningriigis) ning sarnaseid mustreid mõnede migrantide rühmade puhul
erinevates riikides (nt lõuna-aasialased Ühendkuningriigis ja türklased Prantsusmaal).
Sisserännanute järeltulijad näitavad sageli oma vanemate põlvkonnaga sarnaseid partnerluse
mustreid. Tulemused näitavad, et ka riigikontekst on tähtis; Hispaania ja Eesti puhul täheldatakse
selles osas spetsiifilisi mustreid.
This study investigates union formation and dissolution among immigrants and their descendants in
four European countries with different migration histories and family patterns (United Kingdom,
France, Spain, and Estonia). Although there is a growing body of literature on migrant families in
Europe, there is still little comparative research on partnership dynamics among immigrants and
their descendants. We apply event history analysis to pooled data from the four countries. The
analysis shows a significant variation in partnership patterns across migrant groups in some
countries (e.g., South Asians vs. Caribbeans in the United Kingdom) and similar partnership
behaviour for some migrant groups in different countries (e.g., South Asians in the United Kingdom
and immigrants from Turkey in France). Descendants of immigrants often exhibit partnership
patterns that are similar to those of their parents' generation. The country context matters; specific
patterns are observed for Spain and Estonia.
Härkönen, J., Billingsley, S., Hornung, M. (2020). Divorce Trends in Seven Countries Over
the Long Transition from State Socialism: 1981–2004. In: Mortelmans, D. (eds) Divorce in
Europe. European Studies of Population, vol 21. Springer, Cham. DOI:10.1007/978-3-030-25838-2_4
Kommunismi kokkuvarisemine oli Euroopas 20. sajandi lõpu geopoliitiline võtmesündmus, millel
on hästi dokumenteeritud majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised tagajärjed. Kuid uurimusi selle
sündmuse mõjust lahutustele kohta on väga vähe. Käesoleva uurimuse eesmärk on analüüsida
lahutumustrende alustades kommunistliku majanduse langusest 1980. aastatel ja lõpetades
majandusliku taastumisega—seitsmes riigis: Bulgaaria, Eesti, Ungari, Leedu, Poola, Rumeenia ja
Venemaa. Eesmärk on selgitada, kas muutused suurendasid või vähendasid lahutuse riske.
Analüüsime retrospektiivseid mikrotasandi andmeid esimestest abieludest Changing Life Course
Regimes in Eastern Europe (CLiCR) andmestikust. Sündmusloolise analüüsi abil leidsime, et
lahutuse määrad kasvasid kõigis riikides ülemineku mingil etapil ning neid kasve ei saa seletada
rahvastikukoostise muutustega. Siiski ei ilmnenud nende muutuste ajastuses ja kestuses ühtset
mustrit. Märkimisväärne varieeruvus viib meid järeldusele, et isegi väga suurte ühiskondlike
murrangute mõju sõltub ühiskondlikust kontekstist.
The collapse of communism was a defining geopolitical event of late- twentieth century Europe,
with well-documented economic, social, and political implications. Yet there is a striking absence
of research on how it influenced divorce. The objective of this study is to provide an exploratory
analysis of trends in divorce over the long transition from communism—starting from the decline of
the com- munist economy in the 1980s and ending with economic revival—in seven coun- tries:
Bulgaria, Estonia, Hungary, Lithuania, Poland, Romania, and Russia. We discuss how the transition
could be expected to either increase or decrease divorce risks. We analyze retrospective micro-level
data on first marriages from the Changing Life Course Regimes in Eastern Europe (CLiCR) dataset.
Based on our event-history analyses, we find that divorce rates increased in each country at some
stage during the long transition and these increases cannot be explained by compo- sitional change
of the marriages. However, no uniform pattern emerged in the tim- ing and duration of the increase
in divorce risk. This striking variation leads us to conclude that even the effect of major societal
ruptures is contextually contingent.