Järgnevas on esitatud Eesti pere- ja sündimusuuringu andmetel põhinevatest artiklite
lühikokkuvõtted. Need annavad ülevaate sellest, kui mitmekülgsed on EPSU andmestiku
kasutamise võimalused perede elu erinevate tahkude mõistmiseks tänapäeva ühiskondades.
Iga artikli pealkirja juures asub link, mis viib artiklite tervikteksti juurde ajakirja või kirjastuse
kodulehel. Pere- ja sündimusuuringul põhinevate teadustööde nimestik asub aadressil:
Rahvusvaheliste publikatsioonide loetelu: https://www.ggp-i.org/form/publications/
2023
Leocádio, V., Gauthier, A. H., Mynarska, M., & Costa, R. (2023). The quality of fertility data
in the web-based Generations and Gender Survey. Demographic Research, 49, 31-46.
https://doi.org/10.4054/DEMRES.2023.49.3
Generations and Gender uuring (GGS) võimaldab käsitleda pereelus toimuvaid sündmusi elukaare
vataes. Pärast esimest GGS uuringu silmast-silma intervjuude meetodil toimunud esimest
nullindatel viidi teise vooru andmekogumine mitmes riigis läbi ainult veebis. Kuigi veebipõhisel
andmekogumisel on teatud eelised, on sellel ka puudusi ‒ näiteks võimalik valeandmete esitamine
ja eelkõige elulooandmete alaraporteerimine küsitlejapoolse juhendamise puudumise tõttu. Selle
artikli eesmärk on hinnata veebis kogutud GGS teise vooru andmete kvaliteeti, keskendudes
eelkõige laste sünniga seotud vastuste täpsusele. Võrdleme GGS andmeid avatud juurdepääsuga
allikatest, nagu Human Fertility andmebaasist (HFD) ja ÜRO rahvastikuosakonnast (UN), saadud
hinnangutega, kasutades kolme kohortsündimuse näitajat ja üht perioodnäitajat. Piirame analüüsi
naiste andmetega riikides, kus GGS-i teine voor viidi läbi vaid veebis ja andmetöötlus on lõpetatud:
Eesti, Norra, Soome, Taani ja Rootsi. Nelja näitaja osas on GGS hinnangud kooskõlas
populatsioonipõhiste hinnangutega. Enamasti jäävad HFD ja UN hinnangud GGS-i
usaldusvahemike piiresse.
The Generations and Gender Survey (GGS) enables investigating family-related events from a life
course perspective. After its first round of face-to-face implementation, various factors resulted in
the second round being implemented on the web. Despite its advantages, implementing a web-based
GGS has its drawbacks ‒ for instance, possible misreporting, and especially underreporting, of life
history variables due to the lack of on-site guidance. To assess the quality of GGS second-round
data collected through the web by verifying the accuracy of fertility histories. We compare the GGS
data with population-based estimates from open access sources, the Human Fertility Database
(HFD) and the United Nations Population Division (UN), using three cohort indicators and one
period fertility indicator that are frequently used as summary measures. We restrict the analysis to
the female fertility history data of countries where the second round of the GGS was implemented
via the web and the data processing has been completed: Estonia, Norway, Finland, Denmark, and
Sweden. For the four indicators, the GGS estimates are consistent with the population-based
estimates. With a few exceptions, HFD and UN estimates fall within the GGS confidence intervals
(CIs).
Zilincikova, Z., Skopek, J., & Leopold, T. (2023). Children of Separation: An International
Profile. Population and Development Review, 49(4), 859-878.
https://doi.org/10.1111/padr.12592
See uuring annab põhjaliku rahvusvahelise ülevaate lahutatud peredes kasvavatest lastest 13 riigis,
keskendudes Euroopale. Uurime muutusi vanemate lahkuminekut kogenud laste arvus
sünnipõlvkondade (1960–1989) lõikes ning nende sotsiaalse koosseisu muutusi. Kasutame andmeid
Generations and Gender uuringust ning ametliku statistika allikatest. Tulemused toovad esile
demograafiliste muutuste mõju lastele ja täiendavad nii varasemaid uuringuid, mis keskendusid
täiskasvanute lahutuse riskile. Näitame, et enamikus riikides on vähenenud sündimus pidurdanud
lahutustest mõjutatud laste arvu kasvu. Lisaks on valdav enamus tänapäeval lahutustest mõjutatud
lapsi sündinud kõrgemalt haritud emadele, kujundades nende laste sotsiaalmajanduslikku tausta.
Analüüsi tulemused parandavad arusaamist lahutatud perede lastest ning annavad infot
poliitikakujunduseks, mis puudutab perede lagunemist kui sotsiaalset probleemi ja vajalikke
ressursse selle probleemi tagajärgede leevendamiseks.
This study offers a comprehensive international overview of children from separated families across
13 countries, with an emphasis on the European context. We investigate changes in the number of
children experiencing parental separation over birth cohorts (1960–1989) and changes in their social
composition using data from the Generations and Gender Survey and official statistics. Results on
absolute numbers highlight the impact of demographic shifts and complement previous research
that focused on the relative risk of experiencing parental separation.We show that declining fertility
rates have, in most countries, mitigated the rise in the number of children affected by increasing
separation rates. Moreover, a large majority of contemporary children of separation are born to
higher-educated mothers, demonstrating that the spread of education across parent cohorts
outweighed educational risk gradients in shaping the socioeconomic background of children of
separation. These findings improve our demographic understanding of children of separation and
inform policy targeting family disruption as a social problem and allocating resources to address it.
Fostik, A., Fernández Soto, M., Ruiz-Vallejo, F., & Ciganda, D. (2023). Union instability and
fertility: An international perspective. European Journal of Population, 39(1), 25.
https://doi.org/10.1007/s10680-023-09668-1
Selles artiklis analüüsime paarisuhte ebastabiilsuse ja sündimuse seost naistel, kes on olnud elu
jookusl paarisuhtes. Andmed pärinevad mitmest erineva demograafilise käitumise mustriga
Euroopa ja Ameerika piirkonnast. Meie hüpotees on, et partnerluse lõppemise ja sündimuse
vaheline seos võib olla vähem negatiivne neis kontekstides, kus uue partneriga suhte loomine on
levinum. Analüüs põhineb andmestikul 25 riigist, mis kombineerib Generations and Gender
programmi andmeid ja harmoniseeritud küsitlusandmetega kolmest Ladina-Ameerika riigist. See
võimaldas kaasata riike, kus kooselude ebastabiilsus on väga erinev. Partnerluse ebastabiilsust
mõõdetakse (a) nende naiste osakaaluga, kes olid 40. eluaastaks lahutanud, ja (b) nende osakaaluga,
kes olid 40. eluaastaks leidnud uue partneri. Esmalt uurisime lahutuste ja uute kooselude
esinemissagedust reproduktiivses eas naistel eri piirkondades ning hindasime
dekompositsioonimeetodi abil erinevatest kooseludest sündinud laste osakaalu. Seejärel analüüsime
Poissoni regressiooni kasutades partnerluse ebastabiilsuse ja 40. eluaastaks sündinud laste arvu
seoseid naiste seas, kes olid olnud vähemalt ühes partnerlussuhtes ja leidnud peale kooselu
lagunemist ka uue partneri. Leidsime mustri, kus suurem uue partneriga suhte loomise sagedus 40.
eluaastaks on seotud suurema laste arvuga teistes ja järgnevates kooselus. Meie tulemused näitavad
negatiivset statistilist seost lahkumineku ja kumulatiivse laste arvu vahel, mida mõnes kontekstis
osaliselt tasakaalustab uue partneriga suhte loomine. Partnerluses veedetud aeg reproduktiivea
jooksul on kumulatiivse laste arvu võtmetegur, olenemata kontekstist ja sõltumatult vanusest
partnerluse loomisel või partnerluse järjekorrast.
In this article, we analyse the relationship between union instability and cumulated fertility among
ever-partnered women in several regions across Europe and the Americas with different patterns of
demographic behaviour in terms of fertility levels, union instability and fertility across partnerships.
We hypothesise that the relationship between union dissolution and fertility might be less negative
in contexts where repartnering is more prevalent. The analysis is performed on a large dataset of 25
countries, combining information from the Harmonised Histories of the Gen- eration and Gender
Programme with our own harmonisation of survey data from three Latin American countries. This
allows for the inclusion of countries with dif- fering prevalence of union instability as measured by
(a) the proportion of women who separated by age 40, and (b) the proportion who repartnered by
age 40. We first examine the prevalence of separation and repartnering during reproductive ages
across regions, and we estimate the proportion of cumulated fertility attributable to unions of
different ranks using a decomposition method. We then analyse the links between union instability
and the number of children born by age 40 among ever- partnered and ever-repartnered women,
using Poisson regression. Despite observing a high degree of heterogeneity in the proportions of
births occurring in the context of repartnering both within and between regions, we find a pattern
where a greater prevalence of repartnering by age 40 is accompanied by higher cumulated fertility
in second or subsequent unions. Our multivariate findings reveal a negative statisti- cal relationship
between separation and cumulated fertility that is partially offset by repartnering in some contexts,
and that the time spent in a union during the repro- ductive lifespan is a key determinant of
cumulated fertility, regardless of national context and independently from age at union formation
and union rank.
Deimantas, V. J. (2023). Life course decisions in Central and Eastern Europe: A gendered
connection between family formation and moving intentions?. JFR-Journal of Family
Research, 35, 232-250. https://doi.org/10.20377/jfr-837
See artikkel uurib seost abiellumiskavatsuste, laste saamise kavatsuste ja rändekavatsuste vahel
elukaare varases etapis Kesk- ja Ida-Euroopas. Kuigi erinevate kavatsuste omavahelised seosed
pälvinud teadlaste tähelepanu Lääne-Euroopas, on Kesk- ja Ida-Euroopas abielu, laste saamise ja
kolimiskavatsuste vaheline seos suures osas tähelepanuta jäänud. Me oletame, et kavatsused
abielluda, saada lapsi ja elukohta vahetada võivad olla omavahel positiivselt seotud, negatiivselt
seotud või üldse mitte seotud; ning et vastaja sugu on tegur, millest see seos sõltub. Hüpoteeside
kontrollimiseks kasutame Generations and Gender uuringu esimese vooru esimese laine andmeid,
keskendudes 17–49-aastastele vastajale viies Kesk- ja Ida-Euroopa riigis. Seoste hindamiseks
kasutame bivariaatseid järjestatud probit-regressioone. Leidsime, et pere loomise kavatsuste ja
kolimiskavatsuste vahel on valdavalt positiivne seos. Me ei leidnud tõendeid, et see seos oleks
märkimisväärselt sõltuv soost.
This paper investigates the association between family formation intentions of marriage and
childbearing in connection to moving intentions in early life course in Central and Eastern Europe.
While connections between intentions in Western Europe has received some scholarly attention, the
link between marriage, having children and moving intentions has been largely overlooked in
Central and Eastern Europe. We look at the connection between these intentions in the region.
Method: We hypothesise that intentions to marry, have children and move may be positively
related, negatively related or not related at all; and that gender serves as a channel through which
the connection between family formation intentions and intention to move is expressed. In order to
verify the hypotheses, we use Generations and Gender Survey data round 1 wave 1 focusing on the
analytical sample based on individuals between 17 and 49 year olds from 5 Central and Eastern
European countries. We run seemingly unrelated bivariate ordered probit regressions to estimate the
relationship between the intentions. We find a positive association between family formation
intentions and intention to move. However, there is no evidence suggesting this association is
channelled through gender. There exists an indication that intentions of marriage, childbearing and
moving are joint.
Cukrowska-Torzewska, E., & Grabowska, M. (2023). The sex preference for children in
Europe. Demographic Research, 48, 203-232. https://doi.org/10.4054/DemRes.2023.48.8
Eelistus omada ühest või teisest soost lapsi kajastub ka sündimuskäitumises. Näiteks vanemad, kes
soovivad poega, võivad olla suurema tõenäosusega valmis saama teise lapse, kui nende esimene
laps on tütar või kui neil on juba kaks tütart. Samuti võivad nad saada selles olukorras järgmise
lapse varem. Töös uurime, kas nüüdis-Euroopas esineb laste sooeelistust, mis kajastub suuremas või
väiksemas tõenäosuses saada järgmine laps, sõltuvalt olemasolevate laste soost. Käsitleme teise ja
kolmanda lapse saamist erinevates sünnikohortides. Modelleerime laste soo mõju sündimusele,
kasutades sündmusloolist analüüsi. Rakendame mixture cure mudeleid, mis võimaldavad eristada
elusündmuste toimumise tõenäosust ja ajastust. Leidsime märke tütarde eelistuse kohta, mida
väljendub suurenenud tõenäosusel mitte saada teist last, kui esimene laps on tütar. Samuti leiame, et
naistel, kellel on kaks samast soost last, on suurem tõenäosus sünnitada kolmas laps, kui neil, kellel
on eri soost lapsed.
The preference for having children of a particular sex may be reflected in fertility behavior. For
example, parents who want to have a son may be more likely to have another child if their firstborn
child is female or if they have two female children. They may also speed up the conception,
resulting in a faster progression to the next child. We examine whether there is a sex preference for
children in Europe, which is reflected in an increased/decreased probability of having another child
and a shorter/longer time to the next birth given the sex of existing children. We distinguish
between progression to the second and the third child and different cohorts. We model the impact of
children’s sex on fertility using event history analysis. We apply mixture cure models, which allow
us to distinguish between the probability of experiencing the event of interest and its timing. We
find evidence of the preference for having a girl, reflected in an increased probability of not having
a second child if the first child is female. We also find that women who have two children of the
same sex are more likely to give birth to a third child. We contribute to research on the sex
preference for children by (1) providing a comprehensive analysis of a number of European
countries using consistent data and methodology, (2) examining the progression to the second and
the third child, (3) distinguishing between different cohorts of women, and (4) applying mixture
cure models.
Helemäe, J., & Saar, E. (2023). Multiplicative or compensatory advantage? Multigenerational
contribution to grandchildren’s educational success in the Soviet and the post-Soviet contexts.
European Societies, 25(2), 208-241. https://doi.org/10.1080/14616696.2022.2102200
Tuginedes tagasivaatelistele andmetele Eesti Pere- ja Sündimusuuringust, käsitleb see artikkel Eesti
Vabariigis enne Teist maailmasõda täiskasvanuikka jõudnud vanaisade mõju lapselaste
haridustasemele nõukogude aja lõpul ja taasiseseisvunud Eestis. Tulemused näitavad, et vaatamata
nõukogude võimu poliitikatele oli vanaisade kõrgel sotsiaalsel positsioonil positiivne mõju nende
lapselaste haridustasemele, sõltumata vanemate haridusest ja ressurssidest. Tulemused näitavad
samuti tugevnenud multiplikatsiooniefekti (st kõrgelt haritud vanemate laste hariduslik eelis
suureneb vanavanemate ressursside toel) kompensatsiooniefekti asemel (st vanavanemate soodsate
ressursside kasutamine vanemate ressursside vähesuse ületamiseks). Tulemus viitab sellele, et
sõjaeelse aja sotsiaalsed hierarhiad ja eelised on mõjutanud ebavõrdsust hilises nõukogude ja
taasisesisvunud Eesti ühiskonnas. Seda järeldust toetab ka leid, et vastajatel, kellel on järjekindlalt
kõrge sotsiaalne taust (kahe põlvkonna ja kahe poliitilise režiimi jooksul), on kõige suurem
tõenäosus omandada kõrgharidus: Samas nende vanemate järeltulijatel, keda iseloomustab
vanavanemate Teise maailmasõja eelse kõrge staatuse kaotamine, on väga madal (praktiliselt mitte
erinev neist, kellel on läbivalt madal sotsiaalne taust) tõenäosus omandada kõrgharidus.
Drawing on retrospective data from the Estonian Family and Fertility Survey, this article examines
the impact of grandfathers, who reached adulthood in the Estonian Republic before World War II,
on their grandchildren’s educational attainment in the late Soviet and post-Soviet Estonia. The
article argues that despite the Sovietization policies, the high social position of grandfathers had a
positive effect on their grandchildren’s educational attainment, net of parental education and
resources. Our results show that the multiplication effect (i.e. the advantage of having highly
educated parents is strengthened by grandparents’ resources) prevails over the compensatory one
(i.e. the use of advantageous grandparents’ resources to overcome shortage of parental resources),
suggesting that social hierarchies and advantages of the pre-Soviet period contribute to the overall
and increasing intergenerational inequality in the late Soviet and post-Soviet Estonian society. This
conclusion is also supported by finding that respondents with persistently high (across two familial
generations and political regimes) social background have the highest probability to attain higher
education, while offspring of parents characterized by the loss of grandparents’ high pre-WWII
status has very low (and practically non-different from that of descendants of persistently low social
background) probability to attain higher education.
Märtsin, M., Nahkur, O., Abuladze, L. (2023) Family-relationships-and-family-members-self-reported-mental-health-and-well-being( EIA-2023-Peresuhted ning pereliikmete hinnang oma vaimsele tervisele ja heaolule.) In Sisask, M. (ed). Mental Health and Well-being.Estonian Human Development Report 2023. Tallinn: Estonian Cooperation Assembly, 173–185. inimareng.ee/en.
Eesti perede struktuur on asja jooksul muutunud mitmekesisemaks seoses uute perevormide leviku
suurenemisega. Perestruktuurist olulisemaks pereliikmete vaimse tervise ja heaolu kujundajaks on
siiski pereliikmete suhted. Tänapäevase struktuuriga pered vajavad nii formaalseid kui
mitteformaalseid tugivõrgustikke, et vaimse tervise probleemide ennetus ja vajalikud sekkumised
jõuaksid kõigi perde ja nende liikmeteni.
Estonian family structures have diversified over time. However, family members’ mental health and
well-being do not depend on family structure alone. The relationships between family members are
more important than family composition. With its diverse family structures, Estonian society needs
both formal and informal networks for families to ensure the availability of prevention and
intervention strategies that support mental health and well-being for all families and family
members.
2022
Bussemakers, C., Kraaykamp, G., & Tolsma, J. (2022). Variation in the educational
consequences of parental death and divorce. Demographic Research, 46, 581-618.
https://doi.org/10.4054/DEMRES.2022.46.20
Mitmed uuringud näitavad, et vanema surma või lahutuse kogemine mõjutab negatiivselt laste
haridustaset. Vähem on teada see, kuidas varieerub vanema surma ja lahutuse mõju ning kuidas see
avaldub erinevates sotsiaalsetes kontekstides. Uurisime, kuidas perekond ja ühiskondlik kontekst
leevendavad nende negatiivsete elusündmuste hariduslikke tagajärgi lastel. Pere tasandil uurisime,
kas vanema surma ja lahutuse hariduslikud tagajärjed on suuremad kõrgemalt haritud vanemate
laste puhul. Ühiskonna tasandil uurisime sotsiaaltoetuste kaitsvat rolli ning segregeeritud
haridussüsteemi ja lahutuste mõju. Lisaks uurisime perekonna ja ühiskonna kontekstide omavahelist
koosmõju. Kasutades 17 riigi andmeid Generations and Gender uuringust ning mitmetasandilisi
regressioonimudeleid, leidsime, et vanemate lahutusel oli suurem negatiivne mõju kui vanema
surmal. Lisaks oli vanemate lahutuse mõju suurim kõrgemalt haritud vanemate laste jaoks.
Vähemsegregeeritud haridussüsteemid ja üksikvanema toetuste pakkumine aitasid vähendada
vanema surma hariduslikke tagajärgi, eriti madalamalt haritud vanemate laste puhul. Tulemused
näitavad, et kuigi nii vanema surm kui ka lahutus kahjustavad laste hariduslikke väljavaateid,
erinevad nende mõjud sõltuvalt perekondlikust ja ühiskondlikust kontekstist. Lahutuse tagajärjed
lastele sõltuvad vanemate ressursidest, samas kui vanema surma mõju leevendavad haridus- ja
sotsiaalpoliitikad.
Ample research demonstrates that experiencing parental death or divorce harms children’s
educational attainment. Less is known about variation herein, both between parental death and
divorce and across social contexts. We investigated how family and national contexts moderate the
educational consequences of these adverse events. At the family level, we studied whether the
educational consequences of parental death and divorce are larger for children of higher-educated
parents. At the national level, we investigated the buffering role of welfare benefits as well as the
amplifying impact of a selective educational system and the divorce rate. Moreover, we examined
the interplay between family and country contexts. Using multilevel regression models with data
from 17 countries from the Generations and Gender Survey, we found that parental divorce had a
larger impact than parental death. Furthermore, the impact of parental divorce was largest for
children of higher- educated parents. Less selective educational systems and provision of single-
parent benefits reduced the educational consequences of parental death, specifically for children of
lower-educated parents. Our results indicate that although both parental death and divorce harm
children’s educational attainment, their impacts differ across family and country contexts. The
consequences of divorce strongly depend on the resources available in a family, while the effects of
parental death are mitigated by educational and welfare policies.
Billingsley, S., & Oláh, L. (2022). Patterns of Co‐Residential Relationships Across Cohorts in
Post‐Socialist Countries: Less Time for Childbearing?. Social Inclusion, 10(3), 87-99.
https://doi.org/10.17645/si.v10i3.5201
Kooselu on laste saamise eeltingimuseks. Laste saamiseks jääb vähem aega, kui inimesed kogevad
raskusi partneri leidmisega, kui lükatakse edasi partnerlussuhte loomist või kui partnerlussuhe
laguneb. Meie uuring käsitleb kooselusuhete mustreid sünnikohortide lõikes 11 endises
sotsialistlikus riigis, et hinnata, kuidas on muutunud neis suhetes elatud aastate arv. Kasutades
harmoniseeritud andmestikku, mis põhineb Generations and Gender Survey materjalil, analüüsisime
kooselusuhete trende. Umbes pooltes uuritud riikides on kasvanud nende naiste osakaal, kes pole
30. eluaastaks koosellu astunud, samas kui nende osakaal, kes on selles vanuses endiselt oma
esimeses kooselus, on kõigis uuritud riikides vähenenud. Kõnealune trend, mis peegeldab suhete
kasvavat ebastabiilsust, on nähtav juba sotsialismi aegsetes põlvkondades. Esimese partnerlussuhte
alustamise edasilükkamist esines 1990. aastatel vaid mõnes uuritud riigis, kuid 2000. aastatel
täiskasvanuks saavate kohortide seas täheldati viivitust juba enamtes riikides. Endistes Nõukogude
Liidu vabariikides esmaskooselude algusvanuse noorenemine 1990. aastatel tasakaalustanud
kooselusuhete ebastabiilsuse mõju. Kesk- ja Kagu-Euroopa riikides, eriti Ungaris enne 30. eluaastat
kooselusuhtes elatud aastate arv vähenes. Kooselusuhete selline dünaamika võis olla üks tegureist,
mis aitas kaasa sündimuse vähenemisele neis riikides. Väike või olematu kooselusuhetes veedetud
aja muutus mitmes endises Nõukogude Liidu vabariigis näitab, et kooselusuhete muutumine
mõjutas neis riikides sündimust vähem.
Co‐residential partnerships are a pre‐condition for childbearing and less time is spent in these
unions when there is difficulty finding partners, a delay in union formation, and partnership
instability. Our study explores patterns in co‐residential partnerships across birth cohorts in 11
post‐socialist countries to assess changes in the number of years spent in these partnerships and the
patterns underlying any trend. Using the Harmonized Histories dataset, based on partnership data
from generations and gender surveys, we calculate changes in co‐residential union trends. In about
half of the countries, the share of women who have not entered a co‐residential union by age 30
increased, whereas the proportion still in their first union by this age decreased universally. The
latter trend, reflecting union instability, pre‐dates the transition from socialism. Delays in starting
the first union were seen in only a few countries immediately after the transition began but more
countries experienced union postponement in coming‐of‐age cohorts in the 2000s. A declining
median age at first union in the former Soviet republics before and immediately after the transition
from socialism balances the impact of increased union instability. Overall, the number of years
spent in a co‐residential union before age 30 declined across the Central and South‐Eastern
European countries, especially in Hungary. Union dynamics may have contributed to declining
fertility in these countries. In contrast, little or no change in time spent in unions in the post‐Soviet
countries indicates that union dynamics were less likely to have influenced these women’s fertility
behavior.
Heers, M., & Szalma, I. (2022). Gender role attitudes and father practices as predictors of
nonresident father-child contact. Plos one, 17(4), e0266801.
https://doi.org/10.1371/journal.pone.0266801
Lahutuste arvu suurenemise tõttu ei ela üha suurem hulk isasid oma bioloogiliste lastega koos. See
artikkel analüüsib individuaalseid ja ühiskondlikke soorolli hoiakuid ning isade käitumismustreid
kui lahus elavate isade ja laste kontaktide tiheduse mõjutajaid. Varasemad uuringud on näidanud, et
individuaalsed tegurid mõjutavad lahus elavate isade ja nende laste vahelist suhet olulisel määral.
Samuti on teada, et lapsega koos elavate isade hoiakud ja ühiskondlikud kontekstid mõjutavad isa ja
lapse suhete tihedust. Vähe on aga teada sellest, kuidas on isade individuaalsed ja ühiskondlikud
hoiakud soorollide suhtes ning isade käitumismustrid seotud lahus elavate isade osalemisega laste
elus. Selle küsimuse uurimiseks analüüsime andmeid 11 Ida- ja Lääne-Euroopa riigist, kasutades
Generations and Gender uuringu esimest lainet. Uurisime kahte valimit: üks koosneb lahus elavatest
isadest, kelle lapsed on vanuses 0 kuni 13, ja teine isadest, kelle lapsed on vanuses 14 kuni 17.
Logistiliste regressioonimudelite abil selgitasime, kas soorolli hoiakud ning isade käitumismustrid
ennustavad lahus elavate isade igakuist kontakti oma lastega. Selgus, et lahus elavate isade ja laste
vaheline kontakt on mõjutatud erinevatest teguritest sõltuvalt sellest, kas keskenduti lastele või
teisemelistele. Nii ühiskondlikud hoiakud soorollide suhtes kui ka isade käitumismustrid ennustasid
igakuise kontakti tõenäosust isade ja nooremate laste vahel. Individuaalsed hoiakud soorollide osas
on vähemolulised. Samas ennustasid individuaalsed hoiakud soorollide suhtes igakuise kontakti
tõenäosust lahus elavate isade ja teismeliste laste vahel; selle vanuserühma puhul olid
ühiskondlikud tegurid vähem olulised.
Due to an increasing number of parental union dissolutions, a growing number of fathers does not
cohabit with their biological children. This article analyses individual and societal gender role
attitudes as well as societal father practices as determinants of nonresident father-child contact.
Previous research shows that individual-level factors influence the relationship between nonresident
fathers and their children. Research on resident fathers indicates that individual attitudes and
societal contexts affect father-child involvement. Little is known on the relationship between
individual gender role attitudes as well as societal gender role attitudes and father practices and
nonresident fathers’ involvement in their children’s lives. To shed more light thereon, we examine
data from eleven Eastern and Western European countries from the first wave of the Gender and
Generations Survey. We analyze two samples: One consisting of nonresident fathers of children
aged 0 to 13 and one of fathers of adolescents aged 14 to 17. Logistic regression models assess if
individual and societal gender role attitudes as well as societal father practices predict the
probability of monthly father-child contact. Contact between nonresident fathers is affected by
different factors depending on whether the focus is on children or adolescents. Societal gender role
attitudes and societal father practices predict the probability of monthly contact between fathers and
their children; individual gender role attitudes are less important. Individual gender role attitudes,
on the other hand, predict the probability of monthly contact between nonresident fathers and their
adolescent children; societal factors matter less for this age group.
Billingsley, S., Neyer, G., & Wesolowski, K. (2022). Social investment policies and
childbearing across 20 countries: Longitudinal and micro-level analyses. European Journal of
Population, 38(5), 951-974. https://doi.org/10.1007/s10680-022-09626-3
See uuring analüüsib perepoliitika mõju naiste esimese ja teise lapse sünnile 20 riigis ajavahemikul
1995–2007. Heaoluriigid on juba pikemalt liikunud sotsiaalsete investeeringupoliitikate suunas,
kuid perepoliitika ja sündimuse uuringutes pole seda arengut seni piisavalt käsitletud. Töös
eristasime sotsiaalsetele investeeringutele suunatud toetusi ja passiivseid toetusi, mida pered saavad
lapse sünni korral, ning arvestasime ka poliitikate muutusi aja jooksul. See info sai ühendatud
uuringutes osalenute sündimusandmetega, kasutades aegsõltuvaid fikseeritud efektidega lineaarseid
tõenäosusmudeleid. Leidsime, et suurem sotsiaalsete investeeringute osa on seotud kõrgemate
esimese lapse sünni tõenäosustega, erinevalt passiivsest toetusest. Passiivsete peretoetuste korral
esimese lapse sünni tõenäousused vähenesid (eriti üle 30-aastaste naiste seas), mis võib olla seotud
lahutusmäära tõusuga. Sotsiaalsetele investeeringutele suunatud toetused on positiivselt seotud
esimese ja teise lapse sünniga, eriti madalama haridusega naiste seas. Kuid sellel puudub seos laste
saamisega kõrgelt haritud naiste seas, mis on vastuolus nn Matthew-efekti hüoteesiga sotsiaalsete
investeerimispoliitikate kohta. Passiivne tugi on negatiivselt seotud teise lapse sünniga
kõrgharidusega ja õppivate naiste seas. Tulemustest võib järeldada, et perepoliitikad, mis toetavad
naiste tööhõivet ja sidet tööturuga, on positiivselt seotud laste saamisega ning need poliitikad
vähendavad ka hariduslikke erinevusi laste saamisel.
This study analyses the influence of family policies on women’s first and second births in 20
countries over the period 1995 to 2007. Welfare states have shifted towards social investment
policies, yet family policy–fertility research has not explicitly considered this development. We
distinguish between social investment-oriented and passive support that families may receive upon
the birth of a child and consider changes in policies over time. These indicators are merged with
fertility histories provided by harmonized individual-level data, and we use time-conditioned, fixed
effects linear probability models. We find higher social investment-oriented support to be correlated
with increased first birth probabilities, in contrast to passive family support. First birth probabilities
particularly declined with higher passive family support for women over age 30, which points to a
potential increase in childlessness. Social investment-oriented support is positively related to first
and second births particularly for lower-educated women and has no relationship to childbirth for
highly educated women, countering the Matthew-effect assumptions about social investment
policies. Passive support is negatively related to second births for post-secondary educated women
and those who are studying. Family policies that support women’s employment and labour market
attachment are positively linked to family expansion and these policies minimize educational
differences in childbearing.
2021
Härkönen, J., Brons, M. D., & Dronkers, J. (2021). Family forerunners? Parental separation
and partnership formation in 16 countries. Journal of Marriage and Family, 83(1), 119-136.
https://doi.org/10.1111/jomf.12682
Töö eesmärk oli analüüsida vanemate lahutuse ja laste kooselu alustamise mustrite seoseid pikema
aja jooksul 16 riigis ning selgitada, kuidas neid seoseid mõjutavad kontekstuaalsed tegurid. Mitmed
uuringud on leidnud, et vanemate lahkuminek ennustab laste kõrgemaid vabaabielu määrasid ja
madalamaid abiellumismäärasid. Vähesed uuringud on neid seoseid analüüsinud pikema aja jooksul
või suurema hulga riikide lõikes ning üheski töös pole süstemaatiliselt uurinud, kas ka
kontekstuaalsed tegurid seda seost mõjutavad. Töös kasutati 138 739 naise ja mehe
retrospektiivseid kooselulugusid Generations and Gender uuringust ning Harmoniseeritud
Elulugude andmefailidest. Kuupõhiseid andmeid esimese kooselu alustamise kohta ning abielu
sõlmimise kohta analüüsiti elutabelite ja sündmuslooliste meetodite abil. Vanemate lahutuste ja
abielueelse kooselu levimust kasutati sündmusloolises analüüsis kontekstuaalsete mõõdikutena.
Vanemate lahutuse ja laste kooselu alustamise vaheline seos sõltus abielueelsete kooselude levikust
vanemate hulgas. Kõrgem vabakooselu esinemissagedus oli seotud nõrgema positiivse seosega
vanemate lahutuse ja laste vabakooselu vahel ning tugevama negatiivse seosega vanemate lahutuse
ja abielu vahel. Vanemate lahutuse ja laste kooselude seosed ei olnud nõrgemad, kui vanemate
lahutused olid sagedasemad. Lahutatud perede lapsed on olnud üheks oluliseks rühmaks, kes on
eest vedanud vabaabielude kasvu ja abielude vähenemise trendi.
To analyze the relationships between parental separation and partnership formation patterns across
16 countries and over time, and how the relationships are shaped by contextual factors. Several
studies have found that parental separation predicts higher rates of cohabitation and lower rates of
marriage. Few studies have analyzed these relationships over time or across countries, and none
have systematically analyzed whether they are moderated by contextual factors. Method:
Retrospective partnership histories on 138,739 women and men from the Generations and Gender
Survey and Harmonized Histories datafiles were used. Monthly data on entry into cohabitation or
marriage as the first coresidential union, and on entry into marriage were analyzed using life table
and event history techniques. The overall incidences of parental separation and of premarital
cohabitation were used as contextual-level measures in the event history analyses. The association
between parental separation and partnership formation was moderated by the spread of premarital
cohabitation. Higher incidence of cohabitation was associated with a weaker positive association
between parental separation and cohabitation, and a more negative association between parental
separation and marriage. The associations between parental separation and partnership formation
were not weaker when parental separation was more common. Conclusion: Children of divorce
have been among the forerunners of the increase in cohabitation and the retreat from marriage.
Koops, J. C., Liefbroer, A. C., & Gauthier, A. H. (2021). Having a child within a cohabiting
union in Europe and North America: What is the role of parents' socio‐economic status?.
Population, Space and Place, 27(6), e2434. https://doi.org/10.1002/psp.2434
Vanemate sotsiaalmajandusliku staatuse (SMS) ja kooselus või abielus lapse saamise tõenäosuse
seos varieerub riigiti märkimisväärselt. Varasemates uuringutes on seda variatsiooni seletatud nii
majandusliku halvemuse käsitluse ja teisele demograafilise ülemineku teooria argumentidega. Siiski
ei ole ükski varasem uuring otseselt võrrelnud mõlema käsitluse seletusvõimet selles küsimuses.
Käesolevas uuringus on sõnastatud hüpoteesid, mis võrdlevad majandusliku ebavõrdsuse ja pere
loomise normide mõju eelmainitud seosele. Hüpoteese testitakse 19 Euroopa ja Põhja-Ameerika
riigis, kasutades Generations and Gender uuringu andmeid ning lisaks veel nelja andmestikku.
Tulemused olid paremini kooskõlas teise demograafilise ülemineku teooria seisukohtadega.
Analüüsid näitavad, et ühiskondades, kus pere loomise normid on traditsioonilisemad, on madalama
SMS-iga naistel suurem tõenäosus saada laps kooselus, vähem traditsioonilistes ühiskondades aga
selliseid erinevusi ei leita. Majandusliku halvemuse käsitluse argumendid leidsid analüüsis vähem
toetust.
The link between parental socio-economic status (SES) and the likelihood of having a birth in
cohabitation or in marriage varies considerably across countries. Previous studies have referred to
the pattern of disadvantage perspective and the second demographic transition theory to explain this
cross-national variation. Yet no study has directly tested the explanatory power of both theories in
this context. In the current study, hypotheses are formulated about the influence of economic
inequality and norms regarding family formation on this relationship. The hypotheses are tested in
19 European and North American countries, using data of the Generations and Gender Survey and
four other datasets. The analyses show that in societies that have more traditional family formation
norms, women with lower parental SES are more likely to have a birth in cohabitation whereas such
differences are not found in less traditional societies. The influence of economic inequality is less
clear-cut.
Saar, E., & Helemäe, J. (2021). Inequality across three generations under pressure from
Sovietization policies: Forcing discontinuity between two generations to strengthen the impact
of grandparents. Comparative Sociology, 20(2), 255-282. https://doi.org/10.1163/15691330-
bja10032 Link to pdf file.
Artikkel uurib sovetiseerimispoliitika mõju haridusliku ebavõrdsuse taastootmisele Eestis üle mitme
põlvkonna. Eesti pakub hea võimaluse uurida hariduslikku ebavõrdusust läbi korduvate
režiimimuutuste tingimustes: üleminekul iseseisvast Eesti Vabariigist Nõukogude Eestisse ja sealt
edasi taasiseseisvunud Eestisse. Nõukogude ajal rakendati erinevaid meetmeid, sealhulgas
repressioone ja diskrimineerimist, et nõrgestada põlvkondadevahelist järjepidevust. 2004. aasta
Eesti Pere- ja sündimusuuringu retrospektiivsetel andmetel põhinev analüüs näitab, et
vanavanemate sõjaeelne sotsiaalne positsioon on seotud lapselaste kõrghariduse omandamisega. See
mõju vahendatakse ainult osaliselt vanemate põlvkonna kaudu. Üldiselt ei ole sovetiseerimine
vähendanud üle kahe- ja kolme põlvkonna toimuvat ebavõrdsuse taastootmist. Nõukogude aja
poliitikatega kaasnesid hoopis tagajärjed, mis soodustasid kolme põlvkonna lõikes eeliste
ülekandumist. Meie tulemused rõhutavad kontekstitundlikkuse ja mitme põlvkonna perspektiivi
tähtsust sotsiaalse kihistumise uurimisel.
This article explores the multigenerational impact of Sovietization policies on the reproduction of
educational inequalities in Estonia. Estonia provides an opportunity to assess the multigenerational
effect under conditions of regime changes after transitioning from the independent Estonian
Republic to Soviet Estonia and thence to the newly independent post-Soviet Estonia. During
Sovietization, a wide range of measures involving repressions and positive discrimination were
applied to abruptly hinder intergenerational continuity. Analysis based on retrospective data from
the Estonian Family and Fertility Survey 2004 indicates grandparents’ social positions are
associated with grandchildren’s attainment of higher education. Their influence is only partially
mediated through the parental generation. Overall, the Sovietization policies have not reduced either
the two or three-generational reproduction of inequality. Moreover, these policies produced
unintended consequences, facilitating the transmission of advantage in three generational
perspectives. Our findings argue in favour of the importance of contextual sensitivity and a
multigenerational perspective in research of social stratification.
Thomson, E., Dahlberg, J., & Svallfors, S. (2021). Childbearing across Partnerships in Europe
and the United States. Stockholm Research Reports in Demography. Preprint.
https://doi.org/10.17045/sthlmuni.14179967
Kooselude püsivuse vähenemine on toonud kaasa „mitmepartnerilise sündimuse“ kasvu ehk rohkem
kui ühe partneriga laste saamise suurenemise. Enamik uuringuid selle nähtuse kohta sisaldavad
mitmesugust kirjeldavat teavet, kus kogumite määratlemise viis ja mõõtmismeetod võivad
varieeruda. Käesolev uuring kasutab võrdlevaid andmeid ja ühtset mõõtmismeetodit, et pakkuda
kirjeldavat teavet laste saamise leviku kohta erinevates partnerlussuhetes 14 Euroopa riigis ja
Ameerika Ühendriikides. Kasutame Harmoneeritud Elulugude laste sünni ja kooselulugusid, millest
enamik põhineb Generations and Gender uuringutel. Iga lapse sünni puhul tuvastame, millises
partnerluses laps sündis, et määrata, kas vastajate lapsed on sündinud samas partnerluses või on
mõned lapsed sündinud erinevates partnerlussuhetes. Vanemate protsent, kellel on vähemalt kaks
last ja kes on saanud lapsi rohkem kui ühe partneriga, jääb vahemikku veidi üle 6% kuni üle 20%,
kusjuures emade protsent on veidi suurem kui isadel. Ootuspäraselt on see protsent kõrgem
vanematel, kellel on rohkem lapsi. Suurim tõenäosus mitmepartnerilise vanemluse tekkeks on
seotud teise lapse sünniga, eriti kui esimene laps sündis väljaspool kooselu.
Decreasing family stability has generated increases in “multipartner fertility” or having children
with more than one partner. Most studies of the phenomenon include descriptive information, but
vary in the way the population at risk is defined and sometimes in the measurement method. This
study uses comparable data and the same measurement method to generate descriptive information
about the prevalence of childbearing across partnerships in 14 European countries and the United
States. We use birth and union histories from the Harmonized Histories, most of which are based on
Generation and Gender Surveys. We identify the union spells in which each child is born to
determine whether all of the respondent’s children are born in the same union or some are born in
different union spells, the latter defined as childbearing with more than one partner. The percentage
of parents with at least two children, who have had children with more than one partner, ranges
from just over 6 % to over 20 %, with slightly higher percentages for mothers than fathers. As
expected, percentages are higher for parents with more children. Parents are most likely to make the
transition to multi-partner parenthood at the second birth, especially if the first birth occurs outside
a coresidential union. The estimates provide a basis for cross-national analyses of change and
variability in childbearing across partnerships.
Koops, J. C., Liefbroer, A. C., & Gauthier, A. H. (2021). Socio-economic differences in the
prevalence of single motherhood in North America and Europe. European Journal of
Population, 37(4), 825-849. https://doi.org/10.1007/s10680-021-09591-3
Uurimus keskendub vanemate sotsiaalmajandusliku staatuse (SMS) ja esimese lapse üksikemana
saamise vahelisele seosele ning ühiskondlike tegurite tuvastamisele, mis seda seost mõjutavad
Kasutatud on 18 Põhja-Ameerika ja Euroopa riigi andmeid. Varasemad uuringud on näidanud, et
üksikemadust esineb sagedamini madalama SMS naiste seas. See uurimus aitab selgitada, kas selle
juures on olulisem vanemate SMS-i erinevused väljaspool kooselu rasestumisel või erinevused
selles, kas pärast rasestumist alustatakse kooselu. Samuti analüüsitakse, kas kõnealuste seoste
riikidevahelisi erinevusi saab seletada erineva pereplaneerimisele juurdepääsuga, pere loomise
normidega või majandusliku ebavõrdsusega. Riikide lõikes leiti, et vanemliku SMS-i negatiivne
gradient mõjutab eelkõige üksikute naiste esmakordse raseduse kogemust. Negatiivne gradient oli
tugevam riikides, kus pereplaneerimisele oli parem juurdepääs. Mõnes riigis süvendas vanemliku
SMS negatiivset gradienti raseduse ajal ka asjaolu, et madalama SMS-iga naiste tõenäosus
rasestumise järel kooselu alustada oli väiksem. See ilmnes peamiselt ühiskondades, kus
abielunormid olid liberaalsemad. Tulemused viitavad sellele, et teatud arengud Lääne ühiskondades
võivad suurendada sotsiaalmajanduslikke erinevusi pere- ja sündimuskäitumises.
The study focuses on understanding the association between parental socio-economic status (SES)
and the likelihood of women experiencing a first birth while single, and identifying societal factors
that influence this association in 18 North American and European societies. Previous research has
shown that single motherhood occurs disproportionately among those from with lower a lower
parental SES. The study assesses whether this is caused by parental SES differences in the risk of
single women experiencing a first conception leading to a live birth or by parental SES differences
in how likely women are to enter a union during pregnancy. Additionally, an assessment is made of
whether cross-national differences in these associations can be explained by a country’s access to
family planning, norms regarding family formation, and economic inequality. Across countries, a
negative gradient of parental SES was found on the likelihood of single women to experience a first
pregnancy. The negative gradient was stronger in countries with better access to family planning. In
some countries, the negative gradient of parental SES was aggravated during pregnancy because
women from lower parental SES were less likely to enter a union. This was mostly found in
societies with less conservative norms regarding marriage. The results suggest that certain
developments in Western societies may increase socio-economic differentials in family
demography.
Kalmijn, M., & Leopold, T. (2021). A new look at the separation surge in Europe: Contrasting
adult and child perspectives. American Sociological Review, 86(1), 1-34.
https://doi.org/10.1177/0003122420973982
See uuring võrdleb täiskasvanute ja laste vaatenurki lahutusele ja lahkuminekutele. Kasutades
Harmoniseeritud Elulugude andmeid kaheksast Euroopa riigist, uurime lahutuse ja lahkumineku
riski täiskasvanute ning nende kooseludes sündinud laste vaatenurgast. Analüüs ühendab
täiskasvanute ja laste perspektiivi, võttes aluseks muutustele kooselukohortdid 1945–2005 ja uurib
lapsevanemaks olemise, hariduse ja (vanemate) lahkumineku seoseid. Tulemused näitavad, et
täiskasvanute ja laste kogemus erineb oluliselt. Esiteks, lahutuste ja lahkuminekute sagenemine
põlvkonnniti on täiskasvanute vaates suurem kui laste vaates. Teiseks, sotsiaalmajanduslik
ebavõrdsus lahutuse ja lahkumineku riskides suurenes lastel kiiremini kui täiskasvanutel. Mõlema
suundumuse puhul kasvavad erinevused täiskasvanute ja laste vaatenurkade vahel põlvkondade
lõikes, mis tuleneb lapsevanemaks olemise, hariduse ja lahkumineku vaheliste seose muutumisest
varasemast negatiivsemaks. Mitmes riigis on lahkuminekute sageduse tõusu mõju kõrgemalt haritud
paaride laste jaoks tühine.
This study contrasts adult and child perspectives on divorce and separation. Based on harmonized
retrospective life history data from eight European countries, we study the risk of divorce and
separation from the perspective of adult unions and the perspective of children born into these
unions. The analysis connects adult and child perspectives, focusing on union cohort changes (1945
to 2005) in the associations between parenthood, education, and (parental) separation. Our findings
show that trends differ substantially between adult and child perspectives. First, the cohort surge in
divorce and separation is stronger in adults than in children. Second, inequality in the risk of
divorce and separation grows faster in children than in adults. For both trends, disparities between
adult and child perspectives grow across cohorts due to increasingly negative associations between
parenthood, education, and separation. In several countries, the separation surge has been trivial for
children of higher-educated couples.
Quashie, N. T., Arpino, B., Antczak, R., & Mair, C. A. (2021). Childlessness and health among
older adults: Variation across five outcomes and 20 countries. The Journals of Gerontology:
Series B, 76(2), 348-359. https://doi.org/10.1093/geronb/gbz153
Ükski varasem uurimus pole teadaolevalt käsitlenud lastetuse ja tervise seost, kasutades nii suure
hulga riikide andmeid erinevate tervisetulemite kohta. Uurimus täiendab varasemat kirjandust,
uurides lastetuse (1 = lastetu, 0 = bioloogilise, kasu- või adopteeritud lapse vanem) ja tervise
vahelist seost 20 riigis ja viie tervisenäitaja põhjal. Tuginedes läbilõikelistele harmoneeritud
andmeteke tervise ja pensioniuuringutest Ameerika Ühendriikides (Health and Retirement Surveys,
HRS, 11. laine), Euroopas (SHARE, 4. ja 5. laine), Mehhikos (MHAS, 3. laine) ja Hiinas
(CHARLS, 2. laine), kasutame logistilise regressiooni mudeleid, et hinnata lastetuse ja tervise
(halvaks hinnatud tervis, vähemalt üks ADL piirang, vähemalt üks IADL piirang, vähemalt üks
krooniline haigus ja depressioon) vahelist seost 50-aastaste ja vanemate täiskasvanute seas 20 riigis
(N = 109 648). Tulemused viitavad seoste puudumisele lastetuse ja tervise vahel ning näitavad, et
lastetus võib olla seotud nii parema tervisega (nt Mehhiko, Ungari) kui halvema tervisega (nt
Austria, Eesti, Holland, Poola) sõltuvalt valitud tervisemõõdikust. Autorid arutlevad artiklis
lastetuse tähenduse üle riikide majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste erinevuste taustal,
sõnastades soovitusi vananemispoliitika ja edasiste uuringute jaoks.
No previous study to the best of our knowledge has examined the association between childlessness
and health using a wide range of countries and health outcomes. This study improves previous
literature by examining the relationship between “childlessness” (1 = childless for any reason, 0 =
parent of biological, step, or adopted child) and health across 20 countries and five health outcomes.
Drawing on cross-sectional harmonized data from the family of Health and Retirement Surveys
across the United States (HRS, Wave 11), Europe (SHARE, Waves 4 and 5), Mexico (MHAS,
Wave 3), and China (CHARLS, Wave 2), we use logistic regression models to estimate the
association between childlessness and poor health (poor self-rated health, 1 or more ADL
limitations, 1 or more IADL limitations, 1 or more chronic conditions, and depression) in a sample
of adults aged 50 and older across 20 countries (N = 109,648). Our results point to an absence of
associations between childlessness and health, and suggest that childlessness may be associated
with better (e.g., Mexico, Hungary) or worse health (e.g., Austria, Estonia, Netherlands, Poland) in
cer- tain contexts and for certain measures. Discussion: We discuss these findings in light of the
meaning of childlessness, as well as cross-national economic, social, and cultural contexts to
provide suggestions for aging policy and future research.
Brons, M. D., Liefbroer, A. C., & Ganzeboom, H. B. (2021). Parental socioeconomic status
and the timing of first marriage. Demographic Research, 45, 469-516.
https://doi.org/10.4054/DemRes.2021.45.15
Varasemad uuringud on näidanud, et kõrgema staatusega peredest pärit isikud abielluvad hiljem kui
madalama staatusega peredest pärit isikud. Samas on paljudes Lääne ühiskondades on muutunud
tavaliseks abielueelne kooselu. Kas see on muutnud vanemate sotsiaalmajandusliku staatuse (SMS)
ja abielu ajastuse vahelist seost? Töö eesmärk oli selgitada, kas vanemate SMS-i mõju laste esimese
abielu ajastamisele nõrgeneb pärast seda, kui abielule eelnev kooselu muutub tavapraktikaks.
Samuti uuritakse riikidevahelisi erinevusi vanemate SMS ja abielu ajastamise seoses osas enne ja
pärast vabakooselu laiemat levikut ning kas need erinevused sõltuvad riikide positsioonist selles
üldises käitumismuutuses. Rakendame diskreetse aja sündmusloolisi mudeleid ja metaanalüütilisi
meetodeid, kasutades andmeid 20 riigist. Riikidevaheliste erinevuste selgitamiseks koostasime
neljaastmelise kooseluprotsesside arengutüpoloogia. Enamikus riikides käib kõrgem vanemate SMS
kaasas hilisema abiellumisega. Kuid vanemate SMS-i mõju abielu ajastamisele nõrgeneb
märkimisväärselt pärast seda, kui noored täiskasvanud hakkavad laiemalt praktiseerima
vabakooselu. Vanemate SMS ja abielu ajastamise seose tugevus varieerub riigiti märkimisväärselt.
kuid seda varieeruvust ei selgita asjaolu, millises kooseluarengu etapis riigid on.
Previous research has shown that individuals from high-status families enter marriage later than
those from low-status families. However, in many Western societies, it has become common to
cohabit prior to marriage. Does this change the link between parental socioeconomic status (SES)
and marriage timing? This study examines to what extent the impact of parental SES on the timing
of first marriage weakens after young adults start a cohabiting union. It also examines cross-
national variation in the link between parental SES and marriage timing before and after young
adults cohabit and whether this variation depends on countries’ position in the cohabitation
transition. We apply discrete-time hazard models and meta-analytical tools using data from 20
Western countries. To examine whether the cohabitation stage of countries explains country
differences, we construct a four-stage cohabitation typology. In most countries, higher parental SES
results in later entry into marriage. The impact of parental SES on marriage timing weakens
considerably after young adults entered a cohabiting union. Substantial cross-national variation is
found in the strength of the link between parental SES and marriage timing. However, this variation
cannot be explained by the cohabitation stage countries are in.
2020
Tretjakova, V., Gedvilaite-Kordušiene, M., & Rapoliene, G. (2020). Women’s pathways to
childlessness in Lithuania. Link to pdf file
Artikkel käsitleb kahe põlvkonna naiste teed lastetuseni Leedus. Autorid kasutavad nii
kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid uurimismeetodeid. Kvantitatiivse analüüsi eesmärk oli hinnata
lastetuse demograafilist konteksti Leedus võrreldes teiste Euroopa riikidega. Autorid analüüsisid
andmeid Human Fertility andmebaasist (HFD) ja Generations and Gender uuringust (GGS).
Kvalitatiivne analüüs põhineb Leedus läbi viidud poolstruktureeritud intervjuudel (n = 44) lastetute
naistega vanuses 28–47 (noorem põlvkond) ja 50–71 (vanem põlvkond) aastatel (2017–2018).
Tulemused näitavad, et võrreldes teiste Euroopa riikidega on Leedus lastetus keskmisel tasemel: see
on märkimisväärselt madalam kui mõnedes Lääne-, Põhja- ja Lõuna-Euroopa riikides, kuid kõrgem
kui enamikus Ida- ja Kesk-Euroopa riikides. Pikaajalised trendid viitavad ka püsiva lastetuse
kasvule Leedus. Subjektiivselt tajutud lastetuse põhjuste analüüs paljastas kahe põlvkonna naiste
erinevuse selles, kuidas nad lastetust kogevad. Juhusliku lastetuse kontekstis kipuvad vanema
põlvkonna naised tajuma oma "lastetut" seisundit kui midagi, mis on ette määratud – Jumala või
saatuse otsustatud – samas kui nooremad naised näivad oma elu, suhete ja pere loomise osas
rakendavat aktiivsemat lähenemist. Vabatahtliku lastetuse puhul on erinevused kahe põlvkonna
naiste seas veelgi selgemad. Vanemad naised ei ütle kunagi avalikult, et nad on otsustanud lastetuks
jääda, kuigi nad tunnistavad, et ei soovinud kunagi tõeliselt lapsi. Seevastu nooremate naiste
vabatahtliku lastetuse narratiivid on selged, kus naised kinnitavad avalikult, et see oli nende valik ja
nad naudivad seda. Viimaks, tahtmatust lastetusest rääkides näib, et mõlema põlvkonna naiste
kogemused lähenevad: nad väljendavad rahulolematust tervishoiusüsteemiga viljatuse ravi
valdkonnas.
The article explores pathways to childlessness among two generations of women in Lithuania. The
authors employ both quantitative and qualitative research methods. For the quantitative part, in
order to assess the demographic context of childlessness in Lithuania compared to other European
countries the authors analyzed data from Human Fertility Database (HFD) and Generations and
Gender Survey (GGS). The authorsí qualitative analysis is based on semistructured interviews
conducted in Lithuania (n = 44) with childless women aged 28ñ47 (younger generation) and 50ñ71
(older generation) at the time of the survey (2017ñ2018). The authorsí research results show that
compared to other European countries, the level of permanent childlessness in Lithuania seems to
be about average: significantly lower than in some Western, Northern and Southern European
countries, however, higher than in most Eastern and Central European countries. Long-term trends
also indicate increase in permanent childlessness in Lithuania. Analysis of the subjectively
perceived causes of childlessness revealed the different ways the two generations of women
experience childlessness. In the context of circumstantial childlessness, women from the older
generation tend to perceive their ìchildlessî state as something that has been predetermined, decided
by God or fate, whereas, younger women appear to employ a more active approach to their lives in
terms of relationships and family formation. In terms of voluntary childlessness, the differences
among women of the two generations are even more prominent. Older women never openly say that
they have chosen to remain childless, even though they admit never really wanting children. In
contrast, narratives of voluntary childlessness among the younger generation are full of clarity, with
women openly declaring that it was their choice and that they are enjoying it. Lastly, in the case of
involuntary childlessness womenís experiences from both generations seem to converge: they point
to dissatisfaction with the healthcare system in the field of infertility treatment.
Van den Broek, T., & Tosi, M. (2020). The more the merrier? The causal effect of high
fertility on later-life loneliness in Eastern Europe. Social Indicators Research, 149(2), 733-748.
https://doi.org/10.1007/s11205-019-02254-1
Ida-Euroopa vanemaealisi iseloomustab suhteliselt suur üksildustunne. Artikkel selgitab, kas Ida-
Euroopas kaitseb rohkemate laste olemasolu hilisemas elus üksildustunde eest. Kasutades
Generations and Gender uuringu andmeid 25 479 vanemalt vanuses 50–80 kaheksast Ida-Euroopa
riigist, rakendame instrumentaalset lähenemist, kasutades vanemate eelistust eri soost laste
saamiseks, et hinnata täiendava lapse saamise põhjuslikku mõju üksildustundele. Leidsime, et
täiendava lapse saamine avaldab põhjuslikku kaitsvat mõju üksildustunde vastu emadel.
Tavapärased vähimruutude regressioonimudelid näitavad ka nõrka, kuid statistiliselt olulist
negatiivset seost laste arvu ja hilisema elu üksildustunde vahel isadel. Siiski on
instrumentaalmuutuja analüüsi tulemused isade grupi jaoks ebaselged. Seega ei leidnud me
statistiliselt olulist põhjuslikku tõendust, et lisalapse saamine kaitseks ka isasid üksildustunde eest.
Meie tulemused rõhutavad vajadust arvestada vastasuunalise põhjuslikku ja selektsiooni mõjuga
laste arvu ja vanema ea üksildustunde seoste uurimisel, eriti naiste seas. Käesolevas uuringus
esitatud põhjuslikud tõendid viitavad sellele, et laste arvu vähenemine võib vanemaealised, eriti
naised, seada tulevikus senisest suuremasse üksildustunde ohtu.
Levels of later-life loneliness are high in Eastern Europe. We assess whether having more children
is protective against later-life loneliness for Eastern-European mothers and fathers. Drawing on
Generations and Gender Surveys data of 25,479 parents aged 50–80 from eight Eastern-European
countries, we adopt an instrumental approach exploiting parents’ prefer- ence for mixed-sex
offspring to estimate the causal effect of having additional children on feelings of loneliness. We
find that having an additional child has a causal protective effect against loneliness for mothers.
Ordinary least squares regression models also show a weak but statistically significant negative
association between number of children and later-life loneliness among fathers. However, results of
the instrumental variable analyses are incon- clusive for this group. We thus do not find statistically
significant causal evidence that hav- ing an additional child is protective against loneliness for
fathers. Our results underline the importance of addressing reverse causality and selection bias
when investigating the links between number of children and later-life loneliness, particularly
among women. The causal evidence presented here suggests that the trend towards families with
fewer children noted in several Eastern-European countries may place new cohorts of older Eastern-
Euro- peans, and in particular Eastern-European women, at risk of stronger feelings of loneliness.
Muller, J. S., Hiekel, N., & Liefbroer, A. C. (2020). The long-term costs of family trajectories:
Women’s later-life employment and earnings across Europe. Demography, 57(3), 1007-1034.
https://doi.org/10.1007/s13524-020-00874-8
Emaduslõiv on lääneriikides hästi tuntud nähtus. Siiski võib emade ja lastetute naiste eristamine olla
lihtsustav, arvestades, et pereelu mustrid on viimastel aastakümnetel mitmekesistunud. Pealegi ei
ole hästi teada, kas pereelu valikud mõjutavad naiste tööhõivet ja sissetulekuid hilisemas elus, eriti
võrdlevas perspektiivis. Kasutades 50-59-aastaste naiste andmeid Generations and Gender
uuringust, British Household Panel uuringust ja SHARELIFE’ist 22 Euroopa riigi kohta, loome
naiste pereelu trajektooride tüpoloogia ja hindame selle seost naiste hilisema ea tööhõive ja
sissetulekutega. Kuigi pereelu trajektooride mõju hilisema ea tööhõivele oli suhteliselt väike,
paljastavad tulemused selge, püsiva pere gradiendi sissetulekutes. Lasteta naised (koos või ilma
partnerita) ja üksikemad teenisid rohkem kui naised, kelle pereelu sidsaldas nii lapsevanemaks
olemist kui partnerlust. Ühiskondades, kus töö ja pereelu ühitamine keskeas on vähem koormav, on
erinevate pereelu trajektooridega naiste tööturu tulemused sarnasemad. Tulemused näitavad, et
naiste sündimus- ja kooselukäitumine on lahutamatult seotud ning ühiselt mõjutavad nad tööhõive-
ja sissetulekumustreid ka hilisemas elus. Tulemused viitavad sellele, et võrdsete töövõimaluste
edendamine avaldab positiivet mõju naiste majanduslikule sõltumatusele hilisemas eas.
The “motherhood earnings penalty” is a well-established finding in many Western countries.
However, a divide between mothers and nonmothers might oversimplify reality given that the
family life course has diversified over the last decades. In addition, whether family choices have
consequences for women’s employment and earnings in later life is not well known, particularly in
a comparative perspective. Using data on 50- to 59-year-old women from the Generations and
Gender Programme, the British Household Panel Survey, and SHARELIFE for 22 European
countries, we derive a typology of women’s family trajectories and estimate its association with
women’s later-life employment and earnings. Whereas family trajectory–related differences with
regard to employment were relatively small, our findings reveal a clear, long-lasting family
trajectory gradient in earnings. Childless women (with or without a partner) as well as single
mothers had higher personal earnings than women whose family trajectories combined parenthood
and partnership. Moreover, in societies in which reconciliation of work and family during midlife is
less burdensome, labor market outcomes of women following different family trajectories converge.
Our findings show that women’s fertility and partnership behavior are inevitably interrelated and
jointly influence employment and earning patterns until later in life. The results imply that
promoting equal employment opportunities could have long-lasting effects on women’s economic
independence.
Monkediek, B. (2020). Patterns of spatial proximity and the timing and spacing of bearing
children. Demographic Research, 42, 461-496. https://doi.org/10.4054/DemRes.2020.42.16
Inimeste poolt tehatavad demograafilised otsused on seotud piirkondliku kultuurikontekstiga, milles
ühe osa moodustavad perekonnasüsteemid. Eelnevad uuringud on näidanud, et perekonnasüsteemid
aitavad selgitada sündimuse piirkondlikke erinevusi, kuid need uuringud on keskendunud peamiselt
mineviku või arengumaade ühiskondadele. Moderniseerumisprotsessid on viinud
perekonnastruktuuride ja väärtuste suurte muutusteni ning traditsioonilise pereloomise süsteemi
asendumiseni tänapäevasega enamikus arenenud riikides. Seetõttu tekib küsimus, kas
perekonnasüsteemid mõjutavad sündimust ka kaasaegsetes arenenud ühiskondades. Artikkel
käsitleb seda küsimust, analüüsides sugulaste ruumilise läheduse seost (1) esimese lapse sünni
vanusega, (2) esimese ja teise lapse sünnivahe pikkusega ning (3) teise ja kolmanda lapse sünnivahe
pikkusega. Artikkel põhineb lähisugulaste ruumilise läheduse piirkondlikel näitajatel 54 piirkonna
kohta üheksas Euroopa riigis, kasutades Ageing and Retirement in Europe uuringu (SHARE) kahte
esimest lainet (N = 38,484). Artikkel uurib nende piirkondlike näitajate ja sündimuse seost,
kasutades andmeid Generations and Gender uuringust (GGS) (N = 58,689). Analüüs põhineb
diskreetse aja sündmusloolistel mudelitel. Tulemused toetavad arusaama, et perekonnasüsteemide
piirkondlikud mustrid aitavad mõista ka sündimust kaasaegsetes arenenud ühiskondades.
Tulemused on aga oodatust nüansirohkemad, sest sugulaste ruumilise läheduse ja sündimuse
vaheline seos muutub sõltuvalt eelmise lapse sünnist möödunud ajale. Näiteks keskmiselt
suurendab sugulastele lähemal elamine tõenäosust saada teine laps esimese kolme aasta jooksul
pärast esimese lapse sündi, aga mitte hiljem.
People’s demographic decision-making is embedded in regional cultural contexts that include
regional patterns of family organization called family systems. Although previous research has
shown that family systems explain regional variation in fertility, it has focused mainly on historical
or developing societies. Processes of modernization have led to substantial changes in family
structures and values and to an overhaul of the traditional family formation system in most
developed countries. Therefore, questions arise regarding whether family systems also influence
fertility in contemporary developed societies. The paper addresses the research question by
examining the association between regional patterns of spatial proximity between kin and (1) the
age at first birth, (2) the length of the interbirth interval between the first and second child, and (3)
the length of the interbirth interval between the second and third child. In this context, the paper
controls for changes in the associations occurring with age. DATA AND The paper derives regional
indicators of spatial proximity between kin for 54 regions in nine European countries using the first
two waves of the Survey of Health, Ageing and Retirement in Europe (SHARE) (N = 38,484). The
paper studies the association between these regional indicators and fertility using individual-level
data from the Generations and Gender Survey (GGS) (N = 58,689). The analysis relies on a set of
discrete-time hazard models. RESULTS AND The results support the idea that regional patterns of
family organization help to explain fertility in contemporary developed societies. However, the
results are more complex than expected because the association between spatial proximity and
fertility is timevarying. For example, on average, closer proximity to kin increases the likelihood of
having a second child during the first three years after the first child is born. Future research needs
to replicate the results and investigate the underlying mechanisms more closely to better understand
how and when patterns of family organization impact fertility.
Choi, S., Taiji, R., Chen, M., & Monden, C. (2020). Cohort trends in the association between
sibship size and educational attainment in 26 low-fertility countries. Demography, 57(3), 1035-
1062. https://doi.org/10.1007/s13524-020-00885-5
Lastel, kellel on palju õdesid-vendi, on keskmiselt madalam haridustase võrreldes väiksemates
peredes kasvanud lastega. See õdede-vendade arvuga seotud halvemus esineb paljudes riikides.
Kuid vähem on teada, kuidas see halvemus on aja jooksul riikides muutunud ja kuidas see riikide
lõikes erineb. Kasutades võrdlevaid andmeid 111 uuringust 26 madala sündimusega riigist, leiame,
et enamikus riikides on õdede-vendade arvu ebasoodne mõju laste haridusele kohortide lõikes
kasvanud: 1931–1940 ja 1971–1980 sünnikohorti vahel näitas 16 riiki 26-st statistiliselt olulist
õdede-vendade arvu ebasoodsuse olulist suurenemist, samas kui ainult kahes riigis täheldati selle
vähenemist. Õdede-vendade arvu ebasoodne mõju haridusaastatele suurenes märkimisväärselt
postsotsialistlikes riikides (+0,3) ja Ida-Aasia riikides (+0,34) ning vähemal määral Lääne-Euroopa
riikides (+0,2). Seevastu Põhjamaades (0,05) ei olnud see ebasoodsus märkimisväärselt muutunud
ja anglosaksi riikides see isegi vähenes (–0,11). Artiklis arutletakse nende tulemuste tähenduse üle
hariduse põlvkondadeülese edasikandumise kontekstis.
Children with many siblings have lower average educational attainment com- pared with children
raised in smaller families, and this disadvantage by sibship size has been observed across many
countries. We still know remarkably little, however, about how sibship size disadvantage has
changed within countries and how such trends vary across countries. Using comparative data from
111 surveys from 26 low-fertility countries, we find an overall trend of growing sibship size
disadvantage across cohorts in the majority of countries: between the 1931–1940 birth cohort and
the 1971–1980 birth cohort, 16 of 26 countries showed a statistically significant increase in sibship
size disadvantage in edu- cation, while only two countries showed a significant reduction in sibship
size disadvantage. The disadvantage in years of education associated with having an additional
sibling increased remarkably in post-socialist (0.3) and East Asian countries (0.34) and, to a lesser
extent, Western European countries (0.2). In contrast, this disadvantage showed little change in
Nordic countries (0.05) and even decreased in Anglo-Saxon countries (–0.11). We discuss
explanations and implications of our comparative evidence in the context of the intergenerational
transmission of education.
Tanskanen, A. O., Danielsbacka, M., & Rotkirch, A. (2020). Grandparental childcare for
biological, adopted, and step-offspring: findings from cross-national surveys. Evolutionary
Psychology, 18(1). https://doi.org/10.1177/1474704920907894
Sugulaste valiku teooriast (kin selection theory) kohaselt peaks vanavanemate panus lastehoidu
olema suurem lihaste järeltulijate puhul. Adopteerimine võib kujutada endast erijuhtu, kuid
vanavanemate panust adopteeritud lastesse on vähe uuritud. Selles uuringus on esmakordselt
analüüsitud, kuidas vanavanemate lastehoid jaguneb bioloogiliste, adopteeritud ja kasulaste vahel.
Kasutades Generations and Gender uuringu (n = 15 168 täiskasvanud laps–vanaema ja 12 193
täiskasvanud laps–vanaisa paari) ning Survey of Health, Ageing, and Retirement in Europe uuringu
(n = 17 233 vanaema–täiskasvanud laps ja 13 000 vanaisa–täiskasvanud laps paari) andmeid,
leidsime, et vanavanemad pakkusid kasulastele väiksema tõenäosusega hooldust kui adopteeritud ja
bioloogilistele lastele, kuid adopteeritud ja bioloogiliste laste vahel ei ilmnenud erinevusi. Need
leiud ilmnesid mõlemas andmestikus ja nii vanaemade kui vanaisade puhul. Kasulaste ebasoodne
olukord on kooskõlas sugulaste valiku teooriaga. Hoolduse ühtlane jagunemine adopteeritud ja
bioloogiliste laste vahel võib peegeldada sarnast täiskasvanu ja lapse vahelise kiindumuse taset,
valikuefekte ning suuremat abivajadust adoptiivperedes, samuti sugulus määra sugulaste
adopteerimise puhul. Uuring pakub uusi tõendeid sugulastesse investeerimise kohta kaasaegsetes
ühiskondades ja rõhutab psühholoogilise motivatsiooni ning kiindumuse olulisust sugulastesse
investeerimise evolutsioonilistes mehhanismides.
Based on kin selection theory, amounts of grandparental investment should reflect the probability to
share common genes with offspring. Adoption may represent a special case, however, yet
grandparental investment in adopted children has previously been both theoretically misconstrued
and little investigated. Here, we study for the first time how grandparental childcare provision is
distributed between biological, adopted, and step-offspring. Using Generations and Gender Surveys
(n = 15,168 adult child–grandmother and 12,193 adult child–grandfather dyads) and the Survey of
Health, Ageing, and Retirement in Europe (n = 17,233 grandmother–adult child and 13,000
grandfather–adult child dyads), we find that grandparents were less likely to provide care to
stepchildren than to adopted and biological children, but no difference between adopted and
biological children. These findings were present in both data sets and for both grandmothers and
grandfathers, after several potentially confounding factors were taken into account. The stepchild
disadvantage is in line with kin selection theory. The congruent amounts of care provided to
adopted and biological children may reflect similar levels of adult–child attachment, selection
effects, and greater need in adoptive families, as well as some degree of genetical relatedness in the
case of kin adoption. The study provides new evidence of biased kin investments in contemporary
societies and stresses the importance of psychological motivation and attachment in evolutionary
studies of kin investment.
Hannemann, T., Kulu, H., González‐Ferrer, A., Pailhé, A., Rahnu, L., & Puur, A. (2020).
Partnership dynamics among immigrants and their descendants in four European countries.
Population, Space and Place, 26(5). https://doi.org/10.1002/psp.2315
See uurimus analüüsib kooselude moodustumist ja lagunemist sisserännanute ja nende järeltulijate
seas neljas erineva rändeajaloo ja pereelumustritega Euroopa riigis (Ühendkuningriik, Prantsusmaa,
Hispaania ja Eesti). Kuigi migrantide perede kohta Euroopas on üha rohkem uurimusi, on
immigrantide ja nende järeltulijate kooselusuhete dünaamika kohta võrdlevaid uuringuid siiski veel
vähe. Kasutame sündmusloolist analüüsi, ühendades nelja riigi andmed. Analüüs näitab
märkimisväärseid erinevusi partnerluse mustrites eri migrantide rühmade vahel (nt lõuna-aasialased
vs kariiblased Ühendkuningriigis) ning sarnaseid mustreid mõnede migrantide rühmade puhul
erinevates riikides (nt lõuna-aasialased Ühendkuningriigis ja türklased Prantsusmaal).
Sisserännanute järeltulijad näitavad sageli oma vanemate põlvkonnaga sarnaseid partnerluse
mustreid. Tulemused näitavad, et ka riigikontekst on tähtis; Hispaania ja Eesti puhul täheldatakse
selles osas spetsiifilisi mustreid.
This study investigates union formation and dissolution among immigrants and their descendants in
four European countries with different migration histories and family patterns (United Kingdom,
France, Spain, and Estonia). Although there is a growing body of literature on migrant families in
Europe, there is still little comparative research on partnership dynamics among immigrants and
their descendants. We apply event history analysis to pooled data from the four countries. The
analysis shows a significant variation in partnership patterns across migrant groups in some
countries (e.g., South Asians vs. Caribbeans in the United Kingdom) and similar partnership
behaviour for some migrant groups in different countries (e.g., South Asians in the United Kingdom
and immigrants from Turkey in France). Descendants of immigrants often exhibit partnership
patterns that are similar to those of their parents' generation. The country context matters; specific
patterns are observed for Spain and Estonia.
Härkönen, J., Billingsley, S., Hornung, M. (2020). Divorce Trends in Seven Countries Over
the Long Transition from State Socialism: 1981–2004. In: Mortelmans, D. (eds) Divorce in
Europe. European Studies of Population, vol 21. Springer, Cham. DOI:10.1007/978-3-030-25838-2_4
Kommunismi kokkuvarisemine oli Euroopas 20. sajandi lõpu geopoliitiline võtmesündmus, millel
on hästi dokumenteeritud majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised tagajärjed. Kuid uurimusi selle
sündmuse mõjust lahutustele kohta on väga vähe. Käesoleva uurimuse eesmärk on analüüsida
lahutumustrende alustades kommunistliku majanduse langusest 1980. aastatel ja lõpetades
majandusliku taastumisega—seitsmes riigis: Bulgaaria, Eesti, Ungari, Leedu, Poola, Rumeenia ja
Venemaa. Eesmärk on selgitada, kas muutused suurendasid või vähendasid lahutuse riske.
Analüüsime retrospektiivseid mikrotasandi andmeid esimestest abieludest Changing Life Course
Regimes in Eastern Europe (CLiCR) andmestikust. Sündmusloolise analüüsi abil leidsime, et
lahutuse määrad kasvasid kõigis riikides ülemineku mingil etapil ning neid kasve ei saa seletada
rahvastikukoostise muutustega. Siiski ei ilmnenud nende muutuste ajastuses ja kestuses ühtset
mustrit. Märkimisväärne varieeruvus viib meid järeldusele, et isegi väga suurte ühiskondlike
murrangute mõju sõltub ühiskondlikust kontekstist.
The collapse of communism was a defining geopolitical event of late- twentieth century Europe,
with well-documented economic, social, and political implications. Yet there is a striking absence
of research on how it influenced divorce. The objective of this study is to provide an exploratory
analysis of trends in divorce over the long transition from communism—starting from the decline of
the com- munist economy in the 1980s and ending with economic revival—in seven coun- tries:
Bulgaria, Estonia, Hungary, Lithuania, Poland, Romania, and Russia. We discuss how the transition
could be expected to either increase or decrease divorce risks. We analyze retrospective micro-level
data on first marriages from the Changing Life Course Regimes in Eastern Europe (CLiCR) dataset.
Based on our event-history analyses, we find that divorce rates increased in each country at some
stage during the long transition and these increases cannot be explained by compo- sitional change
of the marriages. However, no uniform pattern emerged in the tim- ing and duration of the increase
in divorce risk. This striking variation leads us to conclude that even the effect of major societal
ruptures is contextually contingent.
2019
Sakkeus, L., Abuladze, L., Rahnu, L., & Puur, A. (2019). Non-marital childbearing of
migrants and their descendants: Russians in Estonia compared with Russians in Russia and
Estonians. Revue d'études comparatives Est-Ouest, (4), 69-113. https://shs.cairn.info/revue-d-
etudes-comparatives-est-ouest-2019-4-page-69?lang=fr&tab=texte-integral
Selles töös testiti konkureetivaid hüpoteese — demograafiline moderniseerumine ja
sotsiaalmajanduslik halvemus — selgitamaks pere- ja sündimuskäitumise uute mustrite
esilekerkimist. Analüüs keskendus järjestusepõhistele sündimuse mustritele abielulistes ja
abieluvälistes suhetes, võrreldes Venemaa päritolu migrante ja nende järeltulijaid Eestis eestlastega
Eestis ja venelastega Venemaal. Uurimus hõlmas 1924–1986 sündinud naisi, keda intervjueeriti
Generations and Gender uuringu raames mõlemas riigis (2004–2005). Abieluväline laste saamine
oli kolmest rühmast kõige levinum eestlaste seas ja kõige harvem venelaste (sisserännanute) seas
Eestis. Täheldatud rühmadevahelistes erinevustes leiab kinnitust pigem kultuurilise järjepidevuse ja
sotsialiseerumise mõju kui sotsiaalmajandusliku halvemuse hüpotees.
Competing hypotheses—modernization and disadvantaged position—have been used to explain the
emergence of alternative family and fertility behaviors.We analyze parity-specific fertility patterns
in marital and non-marital unions, comparing Russian migrants and their descendants in Estonia to
origin populations in Estonia and Russia. Women born in 1924-1986 interviewed in the Generations
and Gender Survey in both countries (2004-2005) are included. Non-marital childbearing is most
common among Estonians, and least among Russians (migrants) in Estonia. The cultural
maintenance and socialization effect is confirmed rather than the disadvantaged position hypothesis
in fertility differentials.
Beaujouan, E., & Berghammer, C. (2019). The gap between lifetime fertility intentions and
completed fertility in Europe and the United States: A cohort approach. Population Research
and Policy Review, 38, 507-535. https://doi.org/10.1007/s11113-019-09516-3
Artikkel käsitles soovitud ja tegeliku laste arvu vahelist lõhet 19 Euroopa riigis ja Ameerika
Ühendriikides, kasutades põlvkondlikku lähenemist. Uurimus täiendab varasemaid töid, mis on
peamiselt kasutanud perioodlähenemist. Võrreldi soovitud laste arvu 20–24-aastaste noorte naiste
seas (sündinud 1970. aastate alguses), mõõdetuna 1990. aastatel Fertility and Family Surveys
uuringus, tegeliku sündimusega samades põlvkondades 40. eluaasta paiku. Samuti võrreldi nende
naiste osakaalu, kes 1990. aastal teatasid, et nad ei soovi last, tegeliku lastetusega samades
kohortides. Uurimuse aluseks on Bachrachi ja Morgani sündimuskavatsuste kognitiiv-sotsiaalne
mudel (Popul Dev Rev 39(3):459–485, 2013). Kõigis uuritud riikides oli naistel lõpuks keskmiselt
vähem lapsi kui sooviti ning ka lastetuks jäädi sagedamini, kui ise kavandati. Tulemused toovad
välja ka piirkondlikke mustreid, mis on kõige selgemad lastetuse puhul. Lõhe soovitud ja tegeliku
lastetuse vahel on kõige suurem Lõuna-Euroopa ja saksakeelsetes riikides ning kõige väiksem
Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Lisaks analüüsiti kavatsuste ja tegeliku sündimuse lõhet erineva
haridustasemega naiste seas. Lõhe on suurim kõrgelt haritud naiste seas enamikus uuritud riikides,
kuid hariduslik gradient on piirkonniti erineva tugevusega, eriti lastetuse osas. Riikidevahelised
erinevused viitavad sellele, et ühiskondlikud tingimused— vanemluse normid, töö- ja perepoliitika,
töötus — kujundavad nii eesmärke elus, soovitud perekonna suurust kui ka lõhet nende vahel.
We study the aggregate gap between intended and actual fertility in 19 European countries and the
US based on a cohort approach. This complements prior research that had mainly used a period
approach. We compare the mean intended number of children among young women aged 20 to
24 (born in the early 1970s), measured during the 1990s in the Fertility and Family Surveys, with
data on completed fertility in the same cohorts around age 40. In a similar manner, we compare the
share who state that they do not want a child with actual cohort childlessness. Our exploration is
informed by the cognitive–social model of fertility intentions developed by Bachrach and Morgan
(Popul Dev Rev 39(3):459–485, 2013). In all countries, women eventually had, on average, fewer
children than the earlier expectations in their birth cohort, and more often than intended, they
remained childless. The results reveal distinct regional patterns, which are most apparent for
childlessness. The gap between intended and actual childlessness is widest in the Southern
European and the German-speaking countries and smallest in the Central and Eastern European
countries. Additionally, we analyze the aggregate intentions-fertility gap among women with
different levels of education. The gap is largest among highly educated women in most countries
studied and the educational gradient varies by region, most distinctively for childlessness.
Differences between countries suggest that contextual factors—norms about parenthood,
work–family policies, unemployment—shape women’s fertility goals, total family size, and the gap
between them.
Doepke, M., & Kindermann, F. (2019). Bargaining over babies: Theory, evidence, and policy
implications. American Economic Review, 109(9), 3264-3306.
https://doi.org/10.1257/aer.20160328
Lapse saamiseks on vaja nii naist kui meest. See lihtne fakt räägib sellest, et lapse sündimiseks
peavad vanemad esmalt jõudma omavahelisele kokkuleppele saada laps. Kasutades andmeid
sündimuskavatsuste ja tegeliku sündimuse kohta, konnitab artikkel seda, lapsi sünnib
tõenäolisemalt vaid siis, kui mõlemad vanemad soovivad last. Lisaks leidub palju paare, kes ei jõua
lapse saamise osas kokkuleppele ja madala sündimusega riikides on naised palju tõenäolisemalt kui
mehed lapse saamise vastu. Seda arvestades esitavad autorid kvantitatiivse mudeli, mis käsitleb
majapidamises lapse saamise üle peetavaid läbirääkimisi, kus laste hoolduskoormuse jagunemine
emade ja isade vahel on sündimuse peamine määrav tegur. Mudel viitab sellele, et sündimus peaks
reageerima tugevamini neile poliitikatele, mis on suunatud emade hoolduskoormuse vähendamisele.
It takes a woman and a man to make a baby. This fact suggests that for a birth to take place, the
parents should first agree on wanting a child. Using newly available data on fertility preferences and
outcomes, we show that indeed, babies are likely to arrive only if both parents desire one. In
addition, there are many couples who disagree on having babies, and in low-fertility countries
women are much more likely than men to be opposed to having another child. We account for this
evidence with a quantitative model of household bargaining in which the distribution of the burden
of child care between mothers and fathers is a key determinant of fertility. The model implies that
fertility is highly responsive to targeted policies that lower the child care burden specifically for
mothers.
2018
Mikolai, J., Berrington, A., & Perelli-Harris, B. (2018). The role of education in the
intersection of partnership transitions and motherhood in Europe and the United States.
Demographic Research, 39, 753-794. https://doi.org/10.4054/DemRes.2018.39.27
Varasemad uuringud on näidanud, et kooseluseis esimese lapse sünni ajal on seotud
haridustasemega nii Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides. Enamik uuringuid on näidanud, et
vabaabielus sündinud esimeste laste puhul on hariduslik gradient negatiivne (vabaabielusünnid on
sagedasemad vähem haritutel). Kuid esimese lapse saamise tee erinevates kooselutüüpides võib olla
nüansirohke ja varieeruda riigiti. Autorid uurivad, kas hariduslikud erinevused esimese lapse sünni
ajal, tekivad seoses kooselu alustamisega, kooselu abieluks muutmisega või seoses esimese lapse
sünniga. Kasutades Harmoniseeritud Elulugude andmeid ja mitmestaatuslikke mudeleid, uurisid
autorid, millised on hariduslikud erinevused pereloomise viisides aastatel 1950–1969 sündinud
naistel 16 Euroopa riigis ja Ameerika Ühendriikides. Autorid toovad esile kolm peamist järeldust.
Esiteks on kooselu alustamise haridusgradient riigiti erinev. Teiseks, olenemata kooselu alustamise
hariduslikust gradiendist, on kooselu alustanud naiste esimese lapse sünnil haridusgradient
negatiivne kõigis riikides. Kolmandaks, üleminek kooselust abielusse on kõigis riikides positiivse
haridusliku gradientiga. Euroopas ja Ameerika Ühendriikides on hariduserinevused kõige
süstemaatilisemad kooselust abieluks muutmisel ja esimese lapse sünnil pärast kooselu algust.
Kooselu alustamise seos haridusega on vähem range, selged hariduserinevused ilmnevad laste
saamisel. Majanduslikult vähekindlustatud naised on vähema tõenäosusega abielus enne lapse
sündi, samas kui kõrgelt haritud naised abielluvad sagedamini enne laste saamist.
Previous research has shown that partnership status at first birth is associated with education across
Europe and the United States. Most research has indicated that first births within cohabitation have
a negative educational gradient. However, the pathway to a first birth in different partnership types
can be complex and may vary across countries. We study whether any educational differences
observed at the time of a first birth are produced upon entrance into cohabitation, during the
transition from cohabitation to marriage, or during the transition to first birth. Using data from the
Harmonized Histories we estimate multi-state event history models to examine how educational
differences in patterns of early family formation emerge among women born between 1950 and
1969 in 16 European countries and the United States. The results highlight three main findings.
First, the educational gradient of entry into cohabitation is inconsistent across countries. Second,
regardless of the educational gradient of entry into cohabitation, the transition to a first birth among
cohabiting women has a consistent negative educational gradient across countries. Last, the
transition from cohabitation to marriage has a consistent positive educational gradient across
countries. Across Europe and the United States, educational differences matter the most during the
transition from cohabitation to marriage and the transition to first birth once women are in a
cohabiting union. Entrance into cohabitation is common, but key educational distinctions emerge
upon childbearing. Disadvantaged women are less likely to marry before having a baby, while
highly educated women marry before childbearing.
Mureşan, C. (2018). Mutual influences between motherhood and educational attainment in
selected eastern European countries. Studia Universitatis Babes-Bolyai-Sociologia, 63(1), 73-
97. https://doi.org/10.2478/subbs-2018-0005
Naised veedavad üha pikema aja oma elust õppides. Oluline küsimus selles seoses on, kuidas
ühildada emadust pikalt kestva investeerimisega iseenda inimkapitali. Samuti on küsimus, millist
rolli mängib sotsiaalmajanduslik kontekst õpingute ja pereelu tasakaalu leidmisel. Käesoleva
analüüsi lähtekohaks on teadmine, et esimese lapse sünniga lõppeb tavaliselt formaalne haridustee,
ja vastupidi, formaalse haridustee lõpetamisele järgneb sageli esimese lapse saamine. Töös on
kasutatud kahevõrrandilist sündimusloolist mudelit, mis võimaldab kontrollida ka varjatuid
tegureid. Võrreldes varasemate uuringutega, on antud töös käsitletud Ida-Euroopa riike, mida pole
seni piisavalt uuritud. Analüüsi on lisaks kaasatud ka kaks Lääne-Euroopa riiki. Tulemused
näitavad, et hoolimata soovist luua tingimused emaduse ja pika haridustee ühitamiseks, ei ole see
sageli õnnestunud. Analüüs näitab, et õpingud koos pere loomise ja laste saamisega on muutunud
pärats 1990. aastate ühiskonnamuutust oluliselt harvemaks.
Women are spending an ever longer part of their lives enrolled in education programs. A crucial
question in this context is how motherhood can be reconciled and correlated with continued
investment in human capital. A related question concerns the role the socioeconomic context plays
in the education/ family life balance. In the present study we account for the finding that a
pregnancy resulting in a first birth usually triggers the termination of formal education, and,
conversely, that the completion of education is often followed by a first birth. We use a
simultaneous-hazard two-equation model, controlling for common potential but unobserved
determinants. Relative to work already done on these matters, our study extends previous
investigations to Eastern European countries which have not been adequately researched so far. To
strengthen comparison, we have additionally included two Western European countries. This
allowed us to assess the importance of political context. The results show that despite efforts to
offer women the possibility of choosing both motherhood and being enrolled in education, the
educational policies which were introduced in some Eastern European countries after the fall of
communist political regimes could not counteract the negative effects of the transition to a market
economy. In these formerly communist countries, the continuation of studies in parallel with
childbearing and family formation has become more difficult.
Puur, A., Rahnu, L., Sakkeus, L., Klesment, M., & Abuladze, L. (2018). The formation of
ethnically mixed partnerships in Estonia: A stalling trend from a two-sided perspective.
Demographic Research, 38, 1111-1154. https://doi.org/10.4054/DemRes.2018.38.38
Segakooselude sõlmimist peetakse sisserändajate ja nende järeltulijate lõimumise oluliseks
tõestuseks. Kirjanduses on leitud, et sisserändajate põlvkondade vahel segakooselude
esinemissagedus enamasti kasvab. Käesolev töö analüüsib eestlaste ja teiste rahvuste vaheliste
koooselude kujunemist Eestis, pöörates erilist tähelepanu variatsioonidele, mis on seotud
migrandipõlvkonnale ja sisserännanute kokkupuutele põlisrahvastikuga. Uurimus kasutab Eesti
pere- ja sündimusuuringu kahe vooru andmeid ning proportsionaalsete riskide mudeleid. Teise
põlvkonna migrantide osas näitavad tulemused segakooselude esinemissageduse kasvu pidurdumist.
Autorid seletavad seda kontekstitegurite mõjuga (sisserännanute suur osakaal rahvastikus, nende
koondumine kindlatesse piirkondadesse, keele põhjal segregeeritud koolisüsteem jms). Tulemused
toovad esile eesti keele varajase omandamise olulisuse segakooselu sõlmimise eeldusena. Eesti
kohta saadud tulemused kinnitavad arusaama, et sisserännanute lõimumine segakooselude kaudu on
pikaajaline protsess, mis kestab mitmeid põlvkondi. Autorid rõhutavad kontekstuaalsete tegurite
olulisust segakooselude moodusrtumisel nii vähemuste kui ka enamusrühmade jaoks.
Ethnically mixed partnerships are often regarded as the ultimate evidence of the integration of
migrants and their descendants into their host society. A common finding in the literature is an
increase in the occurrence of mixed partnerships across migrant generations. This study investigates
the formation of minority–majority partnerships in Estonia, with special attention to the variation
associated with the migrants’ generation and their exposure to the majority population. The study
uses pooled data from the Estonian Family and Fertility Survey (FFS) and the Estonian Generations
and Gender Survey (GGS), and estimates proportional hazards models. The experience of second-
generation migrants indicates a stalling trend in the incidence of mixed partnerships between the
majority population and migrant groups, which is rooted in contextual features. Apart from
residential proximity, the study shows the salience of early acquisition of the host society language.
Our results for the majority population highlight the role of international migration, which exposes
host populations to mixed partnership formation. The results lend support to the view that the
integration of migrant populations through mixed partnering is a lengthy process that stretches
across several generations. A linguistically divided school system and residential segregation
contribute to the pillarization of society. By focussing on an Eastern European context, the study
contributes to a more comprehensive account of mixed unions in different socioeconomic and
cultural settings. Estonia provides an interesting case as its migrant-origin minorities span several
generations. The study underscores the importance of contextual factors for both the minority and
majority populations.
Puur, A., Vseviov, H., & Abuladze, L. (2018). Fertility intentions and views on gender roles:
Russian women in Estonia from an origin-destination perspective. Comparative Population
Studies, 43, 275-306. https://doi.org/10.12765/CPoS-2019-04
Selles artiklis uuriti Venemaa päritolu naiste sündimuskavatsusi Eestis päritolumaa-sihtkohamaa
vaates. Venemaa päritolu sisserändajaid ja nende järeltulijaid Eestis võrreldakse naistega nende
päritolu- ja sihtriikides, et tuvastada esimese, teise ja kolmanda lapse saamise kavatsuste sarnasusi
ja erinevusi. Uuring põhineb Eesti ja Venemaa Generations and Gender uuringute andmetel
(2004–2005) ning kasutab logistilise regressiooni mudeleid. Sõltuvad muutujad on naiste kavatsus
saada esmakordselt emaks, saada teine või kolmas laps. Hüpoteesid lähtuvad uue elukohamaaga
kohanemise, kultuuri säilitamise ja rühmaerinevuste mõjust. Lisaks kaasasime mudelitesse ka
suhtumise soorollidesse, kuna see on osutunud oluliseks teguriks laste saamise kavatsuste
kujundamisel, kuid mida on migrantide sündimuse uuringutes väga harva käsitletud. Tulemused
näitasid, et eestivenelased on omandanud uue elukohamaa käitumismustreid kuid säilitavad ka oma
kultuuri järjepidevust. Venemaa päritolu sisserännanute ja nende järeltulijate sündimuskavatsuste
suure sarnasus Venemaa venelaste sündimuskavastustega näitab, etnilise subkultuuri mõju on olnud
tugevam kui vastuvõtva ühiskonna mõju. Seda võib seletada teguritega, mis on aeglustanud
eestivenelaste lõimumist (suur arv, kontsentratsioon kindlatesse piirkondadesse, venekeelne
koolisüsteem jms). Seevastu riigikeele oskus, elamine piirkondades, kus eestlaste osakaal on suur,
ja segakooselu eestlasega soodustasid eestivenelaste sünnnikavatsuste lähenemist eestlaste omadele.
Uurimus näitas ka positiivset seost egalitaarsete soorollihoaikute ja kavatsuste vahel saada rohkem
lapsi.
In this article we investigate fertility intentions of Russian women in Estonia from an origin-
destination perspective. Russian migrants to Estonia and their descendants are compared with
women in the sending and host countries in order to identify similarities and differences in intended
transitions to first, second and third births. The study is based on the Estonian and Russian
Generations and Gender Surveys, which were conducted in 2004/2005, and employs logistic
regression models. The dependent variables are intentions to become a mother, to have a second
child, or to have a third child. The hypotheses for the study are mainly derived from the adaptation,
cultural maintenance, and selection (characteristics) perspectives. We also incorporate attitudes
towards gender roles into the models, which have proven to be a salient factor in shaping
childbearing intentions, but have seldom been considered in studies of migrant fertility. Our results
lend support to both the adaptation and cultural maintenance perspectives. In accord with the latter,
the similarity between the childbearing intentions of Russian migrants and their descendants in
Estonia and those of their counterparts in Russia suggests that socialisation to the ethnic subculture
has prevailed over the influence of the host society. We attribute this outcome to contextual features
that have retarded integration processes. By contrast, we observe that proficiency in the host
country language, residence in areas where the host population constitutes a large majority and
having a native partner significantly contribute to the adaptation of migrants’ intentions to have
another child to those of the host population. These results provide support to the adaptation
argument. Finally, our study reveals a positive association between egalitarian views on gender
roles and women’s intentions to have another child. However, variation in gender role attitudes
accounts for a relatively minor part of the difference in intended fertility between the groups
addressed in this study.
Zimmermann, O., & Konietzka, D. (2018). Social disparities in destandardization—Changing
family life course patterns in seven European countries. European Sociological Review, 34(1),
64-78. https://doi.org/10.1093/esr/jcx083
Üldise arvamuse kohaselt on inimese elukaar Euroopa ühiskondades muutunud viimastel
aastakümnetel vähem standardiseerituks. Keskendudes pereelu valdkonnale, uurib artikkel, mil
määral erinevad destandardiseerimise mustrid haridustaseme alusel seitsmes Euroopa riigis.
Kasutades Generations and Gender uuringu (GGS) ning National Educational Panel uuringu
(NEPS) andmeid (n = 70 228 vastajat), täiendab artikkel metodoloogilist uurimistööd
destandardiseerimise teemal, rakendades nii elukaare erinevuse analüüse, mis keskenduvad
sündmuste "ajastamisele" kui ka analüüse, mis puudutavad sündmuste "järjekorda". Kuigi Euroopa
riigid erinevad märkimisväärselt valitsevate elukaare mustrite osas noore täiskasvanu eas, mäiatavd
tulemused, et elukäigu destandardiseerumine on rohkem väljendunud madalama haridustasemega
rühmades kui kõrgemalt haritud inimeste seas.
It is generally assumed that life courses in European societies have become less orderly and more
destandardized in recent decades. Focusing on the family sphere, the article examines to what
degree patterns of destandardization are stratified by educational attainment across seven European
countries. Using data from the Generations and Gender Survey (GGS) and the National Educational
Panel Survey (NEPS) (n = 70,228 respondents), the article adds to the methodological discussion of
destandardization by implementing both abstract analyses of life course dissimilarity, which focus
on the ‘timing’ of events; and specific analyses of common episode orders, which relate to the
‘order’ of events. While European countries differ considerably with respect to dominant life course
patterns in early adulthood, a consistent finding is that destandardization is more pronounced among
individuals with lower than with higher levels of education.
2017
Holland, J. A. (2017). The timing of marriage vis-à-vis coresidence and childbearing in
Europe and the United States. Demographic Research, 36, 609-626.
https://doi.org/10.4054/DemRes.2017.36.20
Käesolev analüüs laiendab J.Hollandi (2013) abielutüüpide klassifikatsiooni, mis põhineb abielu,
laste saamise ja kooselu ajastuse seostel, ning rakendab seda Euroopa riikidele ja Ameerika
Ühendriikidele. Abielud on liigitatud kuue ideaaltüübi alusel: pere loomine abiellumisega,
abiellumine pärast kooselu, eostamise legitimeerimine abielu abil, lapse sünni legitimeerimine
abielu abil, ning suhet tugevdav ja peremoodustust lõpuleviiv abielu. Töös on esitatud tabelid, mis
põhinevad Harmoniseeritud Elulugudel 17 Euroopa riigi ja USA kohta. Tabelid toovad esile abielu
tähenduse muutumise vanuseti, kohortide ja riikide lõikes. Pere loomise abiellumise kaudu on
vähenenud ning abiellumine pärast kooselu on sagenenud. Eostamise legitimeerimine abielu kaudu
muutus olulisemaks Kesk- ja Ida-Euroopas, kuid on vähem levinud Lääne- ja Põhja-Euroopas ning
anglosaksi riikides. Pärast esmasündi sõlmitud abielude arvu kasv viitab sellele, et laste saamise
kavatsused või esimene rasedus on jätkuvalt olulised abiellumise argumendid, kuigi see tundub
olevat muutumas Põhjamaades, anglosaksi ja veel mõnes Lääne-Euroopa riigis. Kuigi abielu ei ole
enam esmane samm pere loomise protsessis, on abielu paljudes riikides jätkuvalt seotud laste
saamisega.
These descriptive findings extend Holland’s (2013) marriage typology by linking the timing of
marriage, childbearing, and cohabitation, and apply it to a range of European countries and the
United States. The meaning of marriage is organized around six ideal types: Direct Family-
Forming, Post-Cohabitation Family-Forming, Conception-Related Legitimizing, Birth-Related
Legitimizing, Reinforcing, and Capstone marriage. I present descriptive tabulations of data from the
Harmonized Histories, covering 17 European countries and the United States, to highlight
continuity and change in the context of marriage across the life course, cohorts, and countries.
Although smaller shares of women entered marriage at each age across cohorts, there is increasing
diversity in the timing and context of marriage. Family-Forming marriage continues to be the
majority marriage experience, but Direct Family-Forming marriage has declined and Post-
Cohabitation Family-Forming marriage has increased in many contexts. Conception-Related
Legitimizing marriages became more important in Central and Eastern Europe but less common in
Western, Northern, and Anglo-Saxon countries. Limited evidence of growth in post-first-birth
marriages suggests that childbearing intentions or a first conception continue to be important
triggers for marriage, although this may be changing in Nordic, Anglo-Saxon, and some Western
European countries. While most people who marry do so prior to or in the absence of a first
conception, increasingly marriage is not the first step in the family-building process. Still, for many
women in diverse country contexts, marriage continues to be very closely linked to initiating
childbearing.
Koops, J. C., Liefbroer, A. C., & Gauthier, A. H. (2017). The influence of parental educational
attainment on the partnership context at first birth in 16 Western societies. European Journal
of Population, 33, 533-557. https://doi.org/10.1007/s10680-017-9421-9
Ameerika Ühendriikides on leitud, et madala sotsiaalmajandusliku staatusega (SES) vanematega
üleskasvamine suurendab tõenäosust saada laps väljaspool abielu. Kuid vähem on teada vanemate
sotsiaalmajandusliku staatuse mõju kohta laste sündimuskäitumisele teistes riikides. Käesolev
artikkel uurib vanemate haridustaseme seost täiskasvanute kooseluseisuga esimese lapse sünnil 16
Euroopa ja Põhja-Ameerika riigis, eristades abielus, vabaabielus või vallalisena saadud lapsi.
Artiklis selgitatakse, kas vanemate hariduse ja lapse sünni kooselukonteksti vaheline seos muutub
põlvkondade lõikes ja kas selle mõju muutub, kui arvestada täiskasvanu enda haridustaset. Andmed
pärinevad Generations and Gender uuringust, uuringust American National Survey of Family
Growth, uuringust Canadian General Social Survey ning uuringust Dutch Survey on Family
Formation. Tulemused näitasid, et Põhja-Ameerika ja Ida-Euroopa riikides, kuid mitte Lääne-
Euroopa riikides, suurendab vanemate madalam haridustase täiskasvanu riski saada laps
vabakooselus, mitte abielus. Lisaks suurendab vanemate madalam haridustase Põhja-Ameerika
riikides ning pooltes Lääne- ja Ida-Euroopa riikides täiskasvanu tõenäosust saada laps vallalisena.
Vanemate hariduse ja lapse sünni kooselukonteksti vaheline seos tundub kohortide lõikes muutuvat,
kuigi ilma selge mustrita. Tulemused viitavad sellele, et hariduse põlvkondadevaheline
ülekandumine on oluline mehhanism järgmise sündimuskäitumise kujundamisel, kuid ka teised
mehhanismid mängivad tõenäoliselt teatud rolli.
In the US, growing up with parents with a low socio-economic status (SES) has been shown to
increase the chance of having a birth outside marriage. However, less is known about the influence
of parental SES in other Western countries. The current paper examines the association between
parental educational attainment with the partnership context at first birth in 16 European and North
American countries, by differentiating births within marriage, within cohabitation, or while being
single. Moreover, we test whether the association between parental education and partnership
context at childbirth changes over cohorts and whether its influence changes when controlling for
own educational attainment. Data from the Generations and Gender Programme were used, as well
as data from the American National Survey of Family Growth, the Canadian General Social Survey,
and the Dutch Survey on Family Formation. The results show that in North American and East
European countries, but not in West European countries, lower parental education increases the risk
of having a birth within cohabitation. Moreover, in North American countries and half of the West
and East European countries, lower parental education increases the risk of having a birth while
being single. The association of parental education with the partnership context at birth tends to
change furthermore over cohorts, although no clear pattern could be observed between countries.
The study suggests that the intergenerational transmission of education is an important mechanism
in explaining the influence of parental education, although other mechanisms also appear to be at
work.
Kreidl, M., Štípková, M., & Hubatková, B. (2017). Parental separation and children’s
education in a comparative perspective: Does the burden disappear when separation is more
common?. Demographic Research, 36, 73-110. https://doi.org/10.4054/DemRes.2017.36.3
Vanemate lahkuminekul on laste haridusteele negatiivne mõju. Siiski pole selge, kas see negatiivne
mõju muutub, kui vanemate lahkuminek muutub tavalisemaks. Uurisime, kuidas vanemate
lahkumineku mõju laste võimalustele kõrghariduse omandamiseks varieerub kohortide ja riikide
lõikes, kus lahutuse määrad erinevad. Kasutati riigi- ja kohordipõhiseid fikseeritud mõjuga
mudeleid ning juhusliku efektiga mudeleid ning Generations and Gender uuringu esimese laine
andmeid, mida täiendasid valitud makrotasandi näitajad (lahutuste määr ja üldine haridustaseme
tõus). Riikide fikseeritud mõjuga logistilised regressioonid näitavad, et vanemate lahkumineku
negatiivne mõju on tugevam hilisemate sünnikohortide puhul. Juhuslike efektidega lineaarsed
tõenäosusmudelid kinnitavad, et vanemate lahkumineku negatiivne mõju on tugevam, kui lahutused
on levinumad. Tulemused toetavad väheintensiivse konfliktiga lahkumineku hüpoteesi, mis selgitab
lahutumuse kasvutrendi väheintensiivse konfliktiga lahkuminekute osa suurenemisega.
Väheintensiivse konfliktiga perest pärit last mõjutab pere lahkuminek negatiivselt, samas kui kõrge
konfliktiga perest pärit laps kogeb lahutuse järel leevendust. Kuna lahutuste sagenemine tähendab,
et väheintensiivse konfliktiga paare läheb lahku rohkem, mõjutab see negatiivselt suuremat hulka
lapsi, mistõttu on lahkumineku keskmine mõju on varasemast negatiivsem.
Parental breakup has, on average, a net negative effect on children’s education. However, it is
unclear whether this negative effect changes when parental separation becomes more common. We
studied the variations in the effect of parental separation on children’s chances of obtaining tertiary
education across cohorts and countries with varying divorce rates. METHOD: We applied country
and cohort fixed-effect models as well as random-effect models to data from the first wave of the
Generations and Gender Survey, complemented by selected macro-level indicators (divorce rate and
educational expansion). Country fixed-effect logistic regressions show that the negative effect of
experiencing parental separation is stronger in more-recent birth cohorts. Random-intercept linear
probability models confirm that the negative effect of parental breakup is significantly stronger
when divorce is more common. The results support the low-conflict family dissolution hypothesis,
which explains the trend by a rising proportion of low-conflict breakups. A child from a dissolving
low-conflict family is likely to be negatively affected by family dissolution, whereas a child from a
high-conflict dissolving family experiences relief. As divorce becomes more common and more
low-conflict couples separate, more children are negatively affected, and hence, the average effect
of breakup is more negative.
Mikolai, J. (2017). Partnership histories and the transition to motherhood in later
reproductive ages in Europe. Population, 72(1), 123-154.
https://doi.org/10.3917/pope.1701.0123
Pereelu on muutunud mitmekesisemaks ja vähem standardiseerituks, selle muutuse osana lükatakse
esimese lapse sünd üha hilisemaks ning paljud naised Euroopas on oma kolmekümnendates
eluaastates endiselt lastetud. Nende naiste kooselukogemused on väga erinevad; üks osa pole
kunagi partneriga elanud koos, samas kui teised on kogenud mitut kooselu, abielu või lahutust.
Millised on nende naiste kooselusuhted, kes on 30-aastaselt lastetud? Kas sama muster kehtib 35-
aastaste lastetute naiste puhul? Kas see erineb riigiti? Júlia Mikolai otsib nele küsimustele vastust,
kasutades Harmoneeritud Elulugude andmebaasi, mis põhineb mitmes Euroopa riigis läbi viidud
Generations and Gender uuringu andmetel. Uuringus analüüsitakse 1953–1962 sündinud naiste
esmasündide tõenäosust, sõltuvalt nende kooselukogemusest 12 riigis. Artikkel toob esile kooselude
ja pere loomise mustrite mitmekesisuse ning riigipõhised omapärad.
As family life courses become more diverse and less standardized, first births are increasingly
delayed, and many women in Europe are still childless when they reach their thirties. These women
have very diverse partnership histories; some have never lived with a partner, while others have
experienced cohabitation, marriage or union dissolution. What is the partnership trajectory of
women who are childless at age 30? Is the same pattern observed for childless women at age 35?
Does it differ from one country to another? Júlia Mikolai addresses these questions using a
harmonized database of retrospective monthly union and fertility histories based on data from the
Generations and Gender survey conducted in numerous European countries. For a cohort of women
born between 1953 and 1962 in 12 countries, she then analyses the probabilities of having a first
child conditional on their different partnership experiences. This article sheds light on the diversity
of partnership trajectories and on country-specific patterns of family formation.
Mitrofanova, E. (2017). Becoming an Adult in France, Estonia and Russia. Higher School of
Economics Research Paper No. WP BRP, 78. https://dx.doi.org/10.2139/ssrn.3078678
Selle uurimuse eesmärk on võrrelda elusündmusi, mis tähistavad täiskasvanuks saamist
Prantsusmaal, Eestis ja Venemaal: lahkumist vanematekodust, haridustee lõpetamist, esimest
kooselu, esimest abielu ja esimest lapse sündi. Töös kasutati kolme riigi Generations and Gender
uuringu esimese laine andmeid ning järjestusanalüüsi meetodit. Teise demograafilise ülemineku
teooria kohaselt eeldas autor käsitletud elusündmuste järjestuse, ajastuse ja toimumise tempo
sarnastumist riikide vahel. Tulemused näitasid, et sündmuste järjestuse aeglane sarnastumine
toimub, kuid ajastus ja toimumise tempo ei lähene. Eesti ja Venemaa on sündmuste toimumise
ajastuse poolest üsna sarnased, kuid sündmuste toimumise tempo poolest on Eesti ja Prantsusmaa
sarnasemad. Vanus, mil Eestis ja Venemaal perekondi looma hakati, on nooremates andmestikuga
hõlmatud põlvkondades (1970ndatel sündinud) vähenenud, hoolimata hüpoteesist, et see peaks
kasvama. Nooremas põlvkonnas on aeg vanemate juurest lahkumise ja vanemaks saamise vahel
Prantsusmaal 5–7 aastat, Eestis 4–6 aastat ja Venemaal 2–3 aastat. Eestlaste sotsiodemograafiline
käitumine asetab nad Lääne-Euroopa ja Venemaa vahele. Kokkuvõttes kinnitab Prantsusmaa, Eesti
ja Venemaa võrdlus teise demograafilise ülemineku teooriat, kuid vaid osaliselt.
The aim of this study is to compare the sociodemographic events marking the transition to
adulthood in France, Estonia and Russia: first leaving parents, completion of education, first
partnership, first marriage and first childbirth. We used the first waves of the Generations and
Gender Survey for these three countries and an advanced method – Sequence Analysis. According
to the Second Demographic Transition Theory, we expected a convergence in the sequencing,
timing and tempo of the occurrence of target events. The results showed the slow convergence of
sequences, but not of timing and tempo. Estonia and Russia are still close in the timing of the
occurrence of events, but in tempo Estonia and France are more alike. The ages at which people
start families in Estonia and Russia have decreased in younger generations in comparison with older
ones, despite our expectation that they would increase. For the youngest generation (1970s), the
time between leaving parents and becoming a parent is 5-7 years in France, 4-6 years in Estonia and
2-3 years in Russia. The sociodemographic behaviour of Estonians clearly positions them between
Europe and Russia. Thus, the comparison of France, Estonia and Russia only partially confirms the
Second Demographic Transition Theory.
Pasteels, I., Lyssens-Danneboom, V., & Mortelmans, D. (2017). A life course perspective on
living apart together: Meaning and incidence across Europe. Social Indicators Research, 130,
799-817. https://doi.org/10.1007/s11205-015-1189-x
Perekonnavormide ja -suhete mitmekesisus on üks silmnähtavamaid demograafilisi muutusi
Euroopas viimastel aastakümnetel. Üks perevormidest, mis on nende muutuste käigus esile
kerkinud ja hiljuti nii ühiskonnas kui teaduses rohkem tähelepanu saanud, on lahuskooselu (living-
apart-together ehk LAT). Töös uuriti LAT-kooselude tähendust ja esinemissagedust Euroopas
elukaare vates. Viit muutujat (iseseisev elu vanematest eraldi, mitte kunagi partneriga koos elamine,
kavatsus tulevikus koos elada, vastaja vanus ja suhte kestus) kasutades tehti Generations and
Gender uuringu andmete alusel kümne riigi kohta klasteranalüüs. Tulemustes ilmnes neli
mittresidentse partnerluse tüüpi. Samuti selgus, et LAT-kooselude iseloomustamiseks piisab
kolmest näitajast: (1) lahuselava partneri olemasolu, (2) vastaja vanus ja (3) suhte kestus. Selliste
suhete klassifitseerimine erinevateks põhitüüpideks on lihtne, kui on teada vastaja vanus ja LAT-
suhte kestus.
The increased variability in family types and forms of relationships is the most apparent outcome of
family change in recent decades in Europe. One relationship that has emerged and recently become
more visible, both in society and in science, is a ‘nonresidential partnership’ termed living apart
together (LAT). We explore the meaning and incidence of LAT partnerships across Europe using a
life course perspective. Cluster analysis using five cluster variables (living independently from
parents, never having lived as a couple before, the intention to cohabit in the future, the age of the
respondents, and the duration of the relationship) was carried out on data from the Generations and
Gender Survey for ten countries. Four types of non-residential partnership across Europe are
revealed. From a measurement perspective, a simplified model provides empirical evidence that
three indicators are sufficient to detect and situate LAT relationships on a partnership continuum:
(1) having a nonresidential partner, (2) the age of the respondent, and (3) the duration of the LAT
relationship. Classifying relationships with a non-resident partner can be carried out efficiently if
information about the age of the respondent and the duration of the current LAT relationship is
available.
Puur, A., Rahnu, L., Abuladze, L., Sakkeus, L., & Zakharov, S. (2017). Childbearing among
first-and second-generation Russians in Estonia against the background of the sending and
host countries. Demographic research, 36, 1209-1254.
https://doi.org/10.4054/DemRes.2017.36.41
Suurenev kogum uurimusi käsitleb migrantide ja nende järeltulijate sündimussmustreid kaasaegses
Euroopas. Senised tööd käsitlevad peamiselt Põhja-, Lääne- ja Lõuna-Euroopa maid, kuid vähem
teada migrantide sündimusest, kes on liikunud Ida-Euroopa riikide vahel. Käesoleva uurimuse
eesmärk on analüüsida esimese ja teise põlvkonna eestivenelaste sündimussmustreid, võrreldes neid
päritoluriigi (Venemaa) ja eestlastega. Analüüs tugineb Eesti ja Venemaa Generations and Gender
uuringutele. Töö hõlmab esimesi, teisi ja kolmandaid sünde, mille analüüsimiseks kasutatakse
propotsionaalse riski mudeleid. Eestivenelastest esimese põlve migrandid ilmutavad suuremat
sarnasust päritoluriigi, mitte Eesti elanikega, võrreldes eestlastega on neil väiksem tõenäosus saada
teine ja kolmas laps. See muster laieneb ka Venemaalt saabunute järeltulijatele. Samas eestivene
segavanemlus, õppimine eestikeelsetes koolides ja elukoht eestlaste ülekaaluga piirkonnas muudab
eestivenelaste sündimuskäitumise eestlaste omaga sarnaseks. Neid tulemusi saab seletada nii nii
kultuuri säilitamise kui kohanemise mehhanismide kaudu. Uuring näitab, et sõltuvalt päritolu- ja
sihtriikide sündimustaseme erinevustest võib sisseränne sündimust nii suurendada kui vähendada.
Arvestades lähteriikides toimuvat sündimuse vähenemist, võib selline olukord Euroopas tulevikus
senisest tavalisemaks muutuda.
An expanding literature documents the childbearing patterns of migrants and their descendants in
contemporary Europe. The existing evidence pertains mainly to the northern, western, and southern
regions of the continent, while less is known about the fertility of migrants who have moved
between the countries of Eastern Europe. The aim of this study is to examine the fertility patterns of
first- and second-generation Russians in Estonia, relative to the sending and host populations. The
study draws on the Estonian and Russian Generations and Gender Surveys. Proportional hazards
models are estimated for the transitions to first, second, and third births. Russian migrants in
Estonia exhibit greater similarity to the sending population, with a lower propensity for having a
second and third birth than the host population. This pattern extends to the descendants of migrants.
However, mixed Estonian-Russian parentage, enrolment in Estonian-language schools, and
residence among the host population are associated with the convergence of Russians’ childbearing
behaviour with the host-country patterns. The findings support the cultural maintenance and
adaptation perspectives; selectivity was found to be less important. The study focuses on a
previously under-researched context and underscores the importance of contextual factors in
shaping migrants’ fertility patterns. It raises the possibility that, depending on the childbearing
trends and levels among the sending and receiving populations, large-scale migration may reduce
rather than increase aggregate fertility in the host country. With the advancement of the fertility
transition in sending countries, this situation may become more common in Europe in the future.
Trimarchi, A., & Van Bavel, J. (2017). Education and the transition to fatherhood: The role of
selection into union. Demography, 54, 119-144. https://doi.org/10.1007/s13524-016-0533-3
Naiste puhul seostub on kõrgem haridustase kindlalt hilisema emadusega, kuid meeste puhul on
isaduse seos vähem selge ning ka kirjanduses ei ole selle kohta kindlat seisukohta. Autorid
väidavad, et meeste isakssaamise vanust puudutavate tulemuste kõikuvus tuleneb sellest, et eelnevat
valikuprotsessi koosellu astumisel on varasemates uuringutes eiratud. Autorid oletasid, et kooselu
alguse arvesta mise järel näitab meeste haridustase järjekindlat ja positiivset seost isadusega. Töös
on kasutatud 10 Euroopa riigi Generations and Gender uuringu andmeid, rakendades mitme
protsessi sündmusloolist analüüsi. Tulemused näitavad, et haridusel on tõepoolest positiivne mõju
isakssaamisele, kuid see toimub peamiselt partnerlussuhte kaudu. Selle protsessi arvestamata
jätmine viib meeste puhul hariduse tähtsuse olulise alahindamiseni.
Although advanced education has been found to be consistently associated with a later transition to
parenthood for women, findings about education and the transition to parenthood have been much
less consistent for men, and no stylized fact has emerged from the literature. We argue that the
inconsistency of findings for men is due to the fact that the selection process involved in union
formation has been disregarded in earlier studies. We hypothesize that men’s educational attainment
consistently and positively affects the transition to fatherhood via higher rates of union formation.
We apply multiprocess event-history analysis to data from the Generations and Gender Surveys for
10 European countries. Our results show indeed a consistent positive effect of education on the
transition to fatherhood, but it operates chiefly through selection into union. Failing to account for
this selection process leads to a major underestimation of the salience of education for the transition
to fatherhood.
Žilinčíková, Z. (2017). Do children matter for the stability of cohabitation? A cross-national
comparison. Population, 72(4), 649-670. https://doi.org/10.3917/pope.1704.0649
Abieluväliseid sünde käsitletakse riigiti erinevalt. Kuigi need on Euroopa riikides, sh Prantsusmaal,
sagedased – näiteks sündis 2016. aastal Prantsusmaal peaaegu 60% lastest vanematele, kes polnud
registreeritud abielus –, on need endiselt suhteliselt harvad riikides, kus lapsevanemaks saamise
normid eeldavad abielus olemist. Seetõttu on abieluväliselt koos elavate paaride osakaalud
Euroopas väga erinevad. Selles artiklis uurib autor vabakooselude lahkumineku riski võrreldes
abieludega. Kas laste olemasolu on kooselu stabiilsust suurendav tegur? Kui jah, siis kas see mõju
on tugevam vabaabielus olevatel paaridel või abielupaaridel? Kas mõju sõltub ka sellest, kui
levinud vabaabielu vastavas on riigis. Kasutades rahvusvahelise Generations and Gender uuringu
tagasivaatelisi andmeid, võrdleb autor lahkumineku riske eri tüüpi kooseludes, mis on moodustatud
alates 1990. aastatest 14 Euroopa riigis, sõltuvalt laste olemasolust. Töös ilmneb nii sarnasusi kui
erinevusi uuritavate riikide vahel.
Births outside marriage are considered differently from one country to another. While they are
frequent in certain European countries such as France, where almost 60% of the children born in
2016 had unmarried parents, they are still rare in others, where marital childbearing remains the
norm. For this reason, the landscape of unmarried cohabiting couples in Europe is highly diverse. In
this article, Zuzana Žilinčíková examines the risk of non-marital union dissolution in comparison
with marriage. Is the presence of children a stabilizing factor? If so, is the effect stronger for
cohabiting unions than for marriages? And does the impact differ according to the prevalence of
cohabitation in the country concerned? Using retrospective data from the international Generations
and Gender survey, the author compares the risk of dissolution of unions formed since the 1990s in
14 European countries by type of union and the presence or not of children. She reveals points of
convergence and divergence in conjugal behaviour between the different countries under study.
Andersson, G., Thomson, E., & Duntava, A. (2017). Life-table representations of family
dynamics in the 21st century. Demographic Research, 37, 1081-1230.
https://doi.org/10.4054/DemRes.2017.37.35
Varasemad ülevaatlikud pereprotsesside (kooselude moodustamine ja lagunemine, laste sünd)
alased võrdlused (Andersson & Philipov 2002) põhinesid 1990. aastatel kogutud andmestikel.
Käesolev artikkel toob käibesse pereprotsesside ajakohastatud info, mis põhineb Generations and
Gender uuringu ja teiste sarnaste uuringute andmetele 18 Euroopa riigist ja Ameerika
Ühendriikidest. Elutabelite meetodil kirjeldused naiste ja meeste pereloomest, kooselude püsivusest
nii täiskasvanute kui laste vaates näitavad peredünaamika suurt varieeruvust. Tulemused loovad
aluse edasisele põhjalikumale uurimistööle, mis peaks selgitama peredünaamika erinevuste
põhjuseid ja tagajärgi erinevates ühiskondades. Käesoleva artikli elektrooniline lisa on uus
väärtuslik allikas peredünaamika võrdlusteks 21. sajandi alguses.
A key resource for cross-national comparative research on family dynamics (Andersson & Philipov
2002) is seriously outdated. We provide an update of the life-table estimates by Andersson and
Philipov (2002) based on data from the Generations and Gender Surveys and other related surveys
in 18 countries across Europe and the United States. Life-table estimates of family formation of
women and men, union dynamics, and children’s experience of family disruption and family
formation demonstrate the degree of variation in family dynamics across countries. Our findings
provide the basis for more in-depth research on the causes and consequences of differences in
family dynamics across contexts. The Appendix of the current manuscript is a new resource for
comparative research on family dynamics in the early 21st century.
2016
Dereuddre, R., Van de Velde, S., & Bracke, P. (2016). Gender inequality and the ‘East-
West’divide in contraception: An analysis at the individual, the couple, and the country level.
Social Science & Medicine, 161, 1-12. https://doi.org/10.1016/j.socscimed.2016.05.030
Hoolimata madalast sündimusest kogu Euroopas, leidub riikide vahel rasestumisvastaste vahendite
kasutamises märkimisväärseid lõhesid. Eriti tähelepanuväärne on selles vallas Lääne- ning Kesk-ja
Ida-Euroopa riikide vaheline erinevus. Lääne-Euroopa riike iseloomustab laialdane kaasaegsete
rasestumisvastaste meetodite kasutamine, samas kui Kesk-ja Ida-Euroopas on traditsioonilised
meetodid pereplaanimiseks märksa rohkem levinud. Käesolevas töös analüüsitakse, kas neid
erinevusi saab seletada naiste staatuse ja soolise ebavõrdsusega paari- ning riigi tasandil. Kasutades
andmeid Generations and Gender uuringust (2004–2011) ja Demographic Health Surveys uuringust
(2005–2009), mis hõlmavad 17 Euroopa riiki, viivad autori läbi mitmetasandilise analüüsi.
Tulemused kinnitavad, et kõrgema haridustasemega ja töötavad naised ning naised, kelle ametialane
staatus on partneri omaga võrdne, kasutavad tõenäolisemalt kaasaegseid paindlikke
rasestumisvastaseid vahendeid traditsiooniliste või püsimeetodite asemel. Samuti on naise tööhõive
seotud suurema tõenäosusega, et kasutatakse nn naiste meetodeid meeste meetodite asemel. Lisaks
näitavad tulemused, et suurem sooline võrdõiguslikkus kõrgem riigi tasandil on seotud suurema
tõenäosusega kasutada kaasaegseid naiste meetodeid, kuid mitte steriliseerimist. Eriti selgelt
täheldasid autorid soolise võrdõiguslikkuse taseme seost ida-lääne lõhega kasutatavate
rasestumisvastaste meetodite tüübis. Tulemused rõhutavad, et naiste kõrgem staatus peres ja
ühiskonnas on seotud tõhusate, naistele suunatud rasestumisvastaste vahendite kasutamisega.
Despite generally low fertility rates in Europe, contraceptive behavior varies to a substantial extent.
The dichotomy between Western, and Central and Eastern European countries is particularly
relevant. Whereas the former are characterized by the widespread use of modern contraception, the
latter show a high prevalence of traditional methods to control fertility. The current study aims to
examine whether these differences can be attributed to differences in women’s individual status,
and in gender inequality at the couple and the country level. We combine data from the Generations
and Gender Survey (2004–2011) and the Demographic Health Survey (2005–2009), covering
seventeen European countries, to perform multinomial multilevel analyses. The results confirm that
higher educated and employed women, and women who have an equal occupational status relative
to their partner are more likely to use modern reversible contraception instead of no, traditional, or
permanent methods. Absolute and relative employment are also positively related to using female
instead of male methods. Furthermore, it is shown that higher levels of country-level gender
equality are associated with a higher likelihood of using modern reversible and female methods, but
not sterilization. Particularly country levels of gender equality are linked to the East-West divide in
type of contraceptive method used. Our findings underscore that women’s higher status is closely
related to their use of effective, female contraception.
Keenan, K., Foverskov, E., & Grundy, E. (2016). Data sources on the older population in
Europe: Comparison of the Generations and Gender Survey (GGS) and the Survey of Health,
Ageing and Retirement in Europe (SHARE). Population, 71(3), 511-537.
https://doi.org/10.3917/pope.1603.0511
Survey of Health, Ageing and Retirement in Europe (SHARE) ja Generations and Gender uuring
(GGS) on kaks laialdaselt kasutatavat Euroopa longituuduuringut, mis sisaldavad andmeid
sotsiodemograafiliste ja terviseküsimuste kohta, kuid nende võrreldavust pole süstemaatiliselt
uuritud. Autorid võrdlesid SHARE ja GGS andmeid 50–80-aastaste kohta seitsmes Euroopa riigis
(Belgia, Eesti, Prantsusmaa, Saksamaa, Ungari, Holland ja Poola), et hinnata andmete kvaliteeti ja
võimalusi kahe uuringu ühiste analüüside tegemiseks. Teave vanuse, soo, perekonnaseisu ja
sündimuse osas ning nende tunnuste jaotused olid mõlemas allikas üldiselt sarnased. Mõne riigi
puhul erinesid aga haridustaseme jaotused, kuigi mõlemad allikad teatasid, et nad kasutavad sama
rahvusvahelist hariduse klassifikatsiooni. Samuti täheldati erinevusi halva terviseseisundi
esinemissageduses, mis võis tuleneda nii terviseküsimuste sõnastusest kui ka nende kohati erinevast
asukohast küsimustikes. Autorid uurisid ka seda, millist mõju need asjaolud võivad avaldada tervise
ebavõrdsuse analüüsidele, viies läbi mitmemuutuja analüüsi seoste kohta hariduse ja
perekonnaseisu ning kahe standardse tervisenäitaja – tervise enesehinnangu ja pikaajalise haiguse
olemasolu – vahel.
The Survey of Health, Ageing and Retirement in Europe (SHARE) and the Generations and Gender
Survey (GGS) are two widely used European longitudinal surveys with data on socio-demographic
and health topics, but their comparability has not been systematically investigated. We compared
SHARE and GGS data for 50-80 year olds in seven European countries (Belgium, Estonia, France,
Germany, Hungary, the Netherlands and Poland) to assess data quality and the potential for joint
analyses. The results showed that information on age, gender, marriage and fertility patterns and the
corresponding distributions were broadly similar in both sources. For some countries, distributions
by educational level varied between the two sources even though both reported using the same
International Standard Classification of Education, which may reflect variations in the timings of
surveys. The differences also observed for estimates of the prevalence of poor health might come
from the wording of health questions and their placement in the questionnaire that sometimes
differed between the surveys. We investigated what effect these variations might have on analyses
of health inequalities by undertaking multivariable analysis of associations between education and
marital status and two standard health indicators: self-reported health (SHR) and long-standing
illness (LSI).
Panova, R., & Buber-Ennser, I. (2016). Attitudes towards parental employment: a ranking
across Europe, Australia, and Japan. Journal of Research in Gender Studies, 6(2), 11-38.
https://doi.org/10.22381/jrgs6220161
Generations and Gender uuringu andmeid kasutades käsitletakse selles artikklis suhtumist
lapsevanemate tööhõivesse 14 Euroopa riigis – sealhulgas kümnes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis –
ning Austraalias ja Jaapanis. Autorid uurivad, kuidas erineb eelkooliealiste laste emade tööhõive
aktsepteerimine riigiti ja mil määral esineb selles sooline lõhe. Kuna isade roll laste
sotsialiseerimisprotsessis on pikka aega alahinnatud ja vähe uuritud, võtsime endale ülesande uurida
hoiakuid ka seoses isade liigse tööle keskendumise aktsepteerimisega. Töös jagati hoiakud väitesse
„Eelkooliealine laps kannatab, kui tema ema töötab” kaheks – nõusolek vs neutraalne või
mittenõustuv suhtumine. Sama lähenemisviisi kasutatakse väite „Lapsed kannatavad sageli, kuna
nende isad keskenduvad liiga palju tööle” puhul. Logistilise regressiooni põhjal reastati riigid kõrge,
keskmise ja madala nõusoleku taseme järgi. Riikide järjestus, mis käsitleb eelkooliealiste laste
traditsioonilist suhtumist emade tööhõivesse on kooskõlas teise demograafilise ülemineku teooriast
tulenevate ootustega, välja arvatud Rumeenia. Kõige traditsioonilisemad riigid olid Ungari,
Gruusia, Venemaa, Bulgaaria ja Poola. Vahepealsed olid Leedu, Austraalia, Lääne-Saksamaa,
Rumeenia, Prantsusmaa, Austria ja Tšehhi. Kõige liberaalsem suhtumine koolieelikute emade
töötamisse oli Belgias, Jaapanis, Ida-Saksamaal, Eestis ja Norras. Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on
suhtumine seega erinev. Soolised erinevused on kõige suuremad seal, kus teine demograafiline
üleminek on kaugemale jõudnud. Isade tööle keskendumise negatiivsete tagajärgede osas laste jaoks
peab enamus vastanutest kahjulikuks, kuid vastuste muster ei näita selget seost teise demograafilise
üleminekus edenemisega.
Based on the Generations and Gender Survey, this paper studies attitudes towards parental
employment in 14 European countries – among them ten located in Central and Eastern Europe, –
Australia and Japan. In a multivariate framework we examine how the acceptance of the
employment of mothers of pre-school children differs across countries and to what extent there is a
gender gap. Since the role of fathers in the process of socialization of their children has been
underestimated and underinvestigated for a long time, we take the challenge of studying the attitude
towards the acceptance of fathers’ concentration on work. In multivariate analyses, attitudes
towards the statement “A pre-school child suffers, if his/her mother works” are dichotomized in
agreement versus an indifferent attitude or disagreement. The same approach is used for “Children
often suffer because their fathers concentrate too much on their work.” Based on the estimated
coefficients of logistic regressions, countries are ranked in high, medium and low level of
agreement. The country-specific ranking in terms of traditional attitudes towards employment of
mothers with pre-school children is in tune with the expectations derived from the Second
Demographic Transition (SDT) theory, with the exception of Romania: Hungary, Georgia, Russia,
Bulgaria, Poland are ranked as the most traditional countries; Lithuania, Australia, W. Germany,
Romania, France, Austria, and Czech R. hold a middle position relative to the grand mean;
Belgium, Japan, E. Germany, Estonia and Norway show the most liberal attitudes. We find a large
diversity in the level of traditionalism among the Central and Eastern European countries. Variation
in gender differences is substantial, differences being largest where SDT is at an advanced level.
Regarding fathers’ concentration on work, the majority presumes negative consequences for
children, but the answering pattern shows no clear relation with advancement in the SDT.
Perelli-Harris, B., & Lyons-Amos, M. (2016). Partnership patterns in the United States and
across Europe: The role of education and country context. Social Forces, 95(1), 251-282.
https://doi.org/10.1093/sf/sow054
Kooselude moodustamise ja lagunemise mustrid on Läänes järsult muutumas. Mõned teadlased on
väitnud, et naistel erinevad need haridustaseme järgi: kõrgemalt haritud naised lükkavad
abiellumise edasi, kuid lõpuks siiski abielluvad, madalama haridusega naised aga elavad
abiellumise asemel sagedamini vabakooselus või lahutavad. Samal ajal eksisteerivad
kooselukäitumises riikide vahel suured erinevused, mis viitab sellele, et ühiskonna kontekst mängib
pereprotsessides väga olulist rolli. Kasutades latentse klassi kasvumudeleid, võrdlesid autorid
haridustaseme seost pereprotsessidega Ameerika Ühendriikides ja 14 Euroopa riigis, keskendudes
hariduse ja ühiskonna konteksti rollile. Tulemused näitasid järjekindlalt positiivset seost haridus ja
abiellumise edasilükkamise vahel, sõltumata sellest, kas abielule eelnes kooselu või mitte.
Pikaajalise vabakooselu ja kooselude lagunemise haridusgradient on varieeruvam. USA kohta
käivad tulemused näitavad hariduserinevust kooselude lagunemises, on see muster teistes riikides
nõrgem. Ühiskonna kontekst seletab ära suuremat osa varieeruvusest kui haridus, kusjuures
konteksti tähtsus on aja jooksul kasvanud. Kooseluprotsesside erinevused riikide lõikes räägivad
sellest, et sotsiaalsed, kultuurilised, poliitilised ja majanduslikud arengud on olulised kooselude
moodustamises ja lagunemises toimuvate muutuste mõistmiseks.
Patterns of partnership formation and dissolution are changing dramatically across the Western
world. Some scholars have argued that women's trajectories of union formation and dissolution are
diverging by education, with the higher educated postponing but eventually marrying and the lower
educated more likely to cohabit or divorce if they do marry. At the same time, the variation in
partnership behavior has also increased across countries, suggesting that country context plays an
important role. Here, we use latent class growth models to compare the educational gradient of
partnership trajectories in the United States and 14 countries in Europe and investigate the role of
education and country context. Our results indicate a consistent positive educational gradient for
partnership patterns showing the postponement of marriage, regardless of whether marriage was
preceded by cohabitation, but a less consistent gradient for patterns reflecting long-term
cohabitation and union dissolution. Although the US results show evidence of an educational
divergence in marriage and union dissolution, the evidence from the other countries is weak. In
addition, country context explains more of the variation in class membership than education, with
context becoming more important over time. The divergence in behaviors across country contexts
suggests that social, cultural, political, and economic developments are essential for understanding
changes in partnership formation and dissolution.
Sakkeus, L., Klesment, M., & Puur, A. (2016). Parental home characteristics of the 1924–1983
birth cohorts in Estonia. Generations in Estonia: Contemporary perspectives on turbulent times,
5, 70-102.
https://www.researchgate.net/publication/299756106_Parental_home_characteristics_of_the_
1924-1983_birth_cohorts_in_Estonia
Peatükk uurib Eestis 1924–1983 sünnipõlvkondade vanematekodu. Makrosotsiaalsest vaatenurgast
on need põlvkonnad sündinud sõjaeelsel iseseisvuse ajal, Teise maailmasõja ajal, Hitleri ja Stalini
valitsemisajal ning Hruštšovi, Brežnevi ja Gorbatšovi ajal. Uurimuse eesmärk on analüüsida
muutusi nende põlvkondade vanematekodu demograafilistes, ruumilistes, hariduslikes, etnilistes,
usulistes ja kultuurilistes tunnusjoontes Eestis 20. sajandi jooksul valitsenud erinevate ühiskondlike
režiimide kontekstis. Uuringus rakendatakse kontseptuaalse raamistikuna elutee vaadet. Empiiriline
analüüs tugineb kolme esindusliku rahvastiku-uuringu andmestikule. Vanematekodu muutusi
vaadeldakse viieaastaste sünnipõlvkondade kaupa eraldi põlis- ja välispäritolu rahvastikus.
Tulemused näitavad uuringusse kaasatud vanematekodu suuri muutusi enamikus käsitletud
aspektides. Andmetes võib näha nii suundumuste järjepidevust kui ka teiste suundumuste
ajaloolistest sündmustest tingitud katkestusi. Põlvkondade lapsepõlvekeskkonna muutused
kuuluvad oluliste, kuid sageli varjatud tegurite hulka, mis mõjutavad tänapäeva ühiskonda.
This chapter investigates the characteristics of the parental home among the 1924–1983 birth
cohorts in Estonia. From the macro-social perspective , these generations were born in the periods
of prewar independence, World War II, Hitler's and Stalin's rule, and the eras of Khrushchev,
Brezhnev, and Gorbachev. The aim of the study is to examine the trends in demographic , spatial,
educational, ethnic, religious, and cultural characteristics of the parental family through the
contrasting societal regimes that have prevailed in Estonia in the course of the 20th century. The
study applies the 'life course' approach as the main conceptual framework. The empirical analysis
draws on pooled data from three nationally representative demographic surveys. The trends in the
characteristics of the parental home are observed by five-year birth cohorts separately for the native
and foreign-origin populations. The results reveal far-reaching transformations in most dimensions
of the parental home and childhood environment for the cohorts included in the study. Evidence
both for the continuity of particular trends and for the discontinuity of other trends due to historical
events emerge from the data. Accounting for transformations in the childhood environment of a
broad range of generations is expected to shed light on some important but often hidden factors
affecting contemporary society in Estonia.
Steinbach, A., Kuhnt, A. K., & Knüll, M. (2016). The prevalence of single-parent families and
stepfamilies in Europe: Can the Hajnal line help us to describe regional patterns?. The History
of the Family, 21(4), 578-595. https://doi.org/10.1080/1081602X.2016.1224730
Uurimuse eesmärk oli hinnata erinevate peremudelite esinemissagedust pärast kooselu lagunemist
Euroopa riikides. Lisaks üksikvanema perede ja kasuperede levimuse võrdlusele, kasutades
Generations and Gender programmi andmeid, uuritakse artiklis ka kasuperede levimust. Töö
hõlmas 17 Euroopa riigis(Austria, Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Eesti, Prantsusmaa, Gruusia,
Saksamaa, Ungari, Itaalia, Leedu, Holland, Norra, Poola, Rumeenia, Venemaa ja Rootsi) 58 336
lastega leibkonda. Analüüsis esitatakse esmalt kirjeldavad statistilised andmed, mis võimaldavad
võrrelda üksikvanemaperede ja kasuperede levimust. Teiseks viiakse läbi klasteranalüüs, et
tuvastada perevormide mustriitüübid Euroopas ja vastata küsimusele, kas Hajnal'i piir aitab
kirjeldada piirkondlikke erinevusi. Arvestades abielu ja lahutuse määrasid ning üksikvanemaks
olemise ja kasuperede levimust, tuvastasid autorid neli peremustrite klastrit, mis ei põhine Hajnal'i
piiril. Peremustrid Euroopas on seega üsna nüansirohked ja neid on raske süstematiseerida üksnes
ida-lääne erinevuse põhjal.
The study’s main objective is to gauge the prevalence of family forms following separation and
divorce in Europe. In addition to the comparison of the prevalence of single-parent families and
stepfamilies in Europe based on data of the ‘Generations and Gender Program’ (GGP), family
patterns which draw on marriage and divorce rates on the one hand, and on the incidence of single
parenthood and stepfamilies on the other hand are investigated. Data are available for 17 European
countries (Austria, Belgium, Bulgaria, the Czech Republic, Estonia, France, Georgia, Germany,
Hungary, Italy, Lithuania, Netherlands, Norway, Poland, Romania, Russia, and Sweden) and
include a total of 58,336 family households with minor children. The analysis first presents
descriptive statistics allowing comparisons of the prevalence of single-parent families and
stepfamilies. Secondly, a cluster analysis was carried out to identify family patterns around Europe
and to answer the question, whether the Hajnal line can help us to describe regional differences. By
taking marriage and divorce rates as well as the prevalence of single parenthood and stepfamilies
into account we were able to identify four clusters of family patterns, which give no support for
Hajnal’s line anymore. Family patterns in Europe are quite complex and hard to systemize by an
East–West divide.
2015
Ivanova, K., & Begall, K. (2015). The second time around: Educational attainment and
repartnering in the Russian Federation and Estonia. Zeitschrift für Familienforschung,
Sonderheft, 10, 165-182.
https://www.researchgate.net/publication/267265957_The_second_time_around_Educational_
attainment_and_repartnering_in_an_Eastern_European_context
Autorid uurisid, kuidas haridustase on seotud uue partneri otsingutega Venemaa Föderatsioonis ja
Eestis. Vastust otsiti järgmistele küsimustele: 1) Milline on hariduse roll uue partneri leidmisel?; 2)
Milline on hariduse roll selles, kelle inimesed uueks partneriks leiavad (st uue partneri haridustase)?
ja 3) Kas endise partneri haridustase mõjutab seda, kelle inimesed uueks partneriks leiavad? Töö
põhines Generations and Gender uuringu kooseluandmetel, selles kasutati diskreetse aja
sündmusloolisi (logistilisi ja multinomiaalseid) mudeleid esimese ja teise kooselukohta. Meestel oli
uue partneri leidmise šanss kõrgem kõrgharitutel, naistel haridustase uue partneri leidmisel rolli ei
mänginud. Autorid täheldasid ka kalduvust hariduslikule homogaamiale kõrgema järjekorra
kooselude puhul. Tulemused näitasid, et inimesed valisid uue partneri sageli sama haridustasemega
kui oli olnud nende esmaskooselu partner.
We examined how people's educational attainment was related to their behaviours on the
repartnering market in the Russian Federation and Estonia. We addressed the following questions:
1) What is the effect of education on repartnering?; 2) What is the effect of own education on whom
people repartner with (i.e., the new partner's educational attainment)? and 3) Does the educational
level of the expartner matter for whom people repartner with? We examined the partnership
histories of the participants in the Generations and Gender Survey and estimated discrete-time
event-history (logistic and multinomial) models for the transition from first to second marital or
non-marital cohabiting union. Men's rate of repartnering was higher for the higher educated
whereas educational attainment played no role for women's repartnering. We observed a tendency
towards educational homogamy in higher order unions. Interestingly, when the educational "match"
in the first union was accounted for, our results indicated that people reproduced their partnering
matches.
Leopold, T., & Skopek, J. (2015). The demography of grandparenthood: An international
profile. Social Forces, 94(2), 801-832. https://doi.org/10.1093/sf/sov066
Uurimus käsitles kolme küsimust vanavanemlusest kaasaegsetes ühiskondades. Esiteks, mis
vanuses inimesed saavad vanavanemateks? Teiseks, kuidas on vanaemaks või vanaisaks saamine
seotud muude elu teise poole sündmustega? Kolmandaks, kui kaua kestab vanavanemaks olemise
eluetapp? Nendele küsimustele vastamiseks kasutasid autorid andmeid Ameerika Ühendriikidest
(NSFH) ja 24 Euroopa riigist (GGS, ESS, DEAS). Sündmusloolise analüüsi meetodite abil selgitati
(1) vanust, mil inimesed saavad vanavanemateks; (2) kattuvust lapsevanema, töötaja ja lapse
rolliga; ja (3) eeldatavat vanavanemaks olemise eluetapi pikkust. Analüüsil oli kolm põhitulemust.
Esiteks, vanavanemateks saamise ajastus varieerub riigiti oluliselt. Riikidevahelised erinevused
vanavanemateks saamise mediaanvanuses on suuremad kui lapsevanemaks saamise, pensionile
jäämise ja eeldatava eluea vanuses. Võrreldes Ameerika Ühendriikidega (49 aastat naistel, 52 aastat
meestel) saavad inimesed Ida-Euroopas vanavanemateks kuni kolm aastat varem ja Lääne-Euroopas
kuni kaheksa aastat hiljem. Teiseks, erinevused seoses teiste elusündmustega on vanavanemateks
saamisel riikide lõikes on vähem väljendunud. Kõigis riikides kattus vanavanemaks olemine harva
aktiivse lapsevanemaks olemisega, kuid kattus sageli töötaja ja last toetava rolliga. Kolmandaks,
vanavanemaks olemise eluetapi pikkust mõjutab suremuse ajastusest enam sündimuse ajastus.
Pikim eluaastate arv, mida jagatakse lastelastega (keskmiselt 35 aastat), on vanaemadel Ida-
Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides; lühim vanaisadel Lääne-Saksamaal ja Hispaanias
(keksmiselt 21 aastat).
This comparative study addressed three open questions about the demography of grandparenthood
in contemporary societies: First, at what age do people become grandparents? Second, how is
grandparenthood sequenced with other transitions in later life? Third, how long is the grandparent
life stage? To answer these questions, we analyzed retrospective data from the United States
(NSFH) and 24 European countries (GGS, ESS, DEAS). Using survival methods, we estimated (1)
age at grandparenthood; (2) demographic overlap with parenting, worker, and filial roles; and (3)
expected length of the grandparent life stage. Three central findings emerged from the analysis:
First, the timing of grandparenthood varies strongly across countries. Cross-national differences in
the median age at grandparenthood are larger than in age at parenthood, age at retirement, and life
expectancy. Compared to the United States (49 years among women, 52 years among men),
grandparenthood in Eastern Europe occurs up to three years earlier in life; in Western Europe, up to
eight years later. Second, cross-national variation in the life-course context of grandparenthood is
less pronounced. In all countries, grandparenthood overlaps rarely with active parenting but
frequently with worker and filial roles. Third, the length of the grandparent life stage is more
strongly influenced by the timing of fertility than by the timing of mortality. The longest years of
life shared with grandchildren (35 years) are expected among grandmothers in East Germany and
the United States; the shortest (21 years) among grandfathers in West Germany and Spain.
Maslauskaitė, A., & Baublytė, M. (2015). Gender and re-partnering after divorce in four
central European and Baltic countries. Sociologický časopis/Czech Sociological Review, 51(6),
1023-1046. http://dx.doi.org/10.13060/00380288.2015.51.6.227
See artikkel käsitleb demograafilisi ja sotsiaalseid tegureid, mis mõjutavad uue partneri leidmist
pärast lahutust neljas Balti ja Kesk-Euroopa riigis (Eestis, Leedus, Poolas ja Ungaris). Kuigi neil
riikidel tuli 1990. aastatel läbi teha sarnased muutused, iseloomustavad neid erinevad soo- ja
perekultuurid. Artikkel selgitab, kuidas neis riikides sõltub uue partneri leidmine soost,
lapsevanemaks olemisest, vanusest ja hariduses. Üldiselt toetasid tulemused seisukohta, et
ühiskondlikul kontekstil tähtis roll uue partneri võimaluste kujundamisel. Kuigi kõigis riikides on
naiste võimalused uue partneri leidmisel kehvemad, mõjutab lapsevanemaks olemine
traditsioonilisemates kontekstides naiste, kuid mitte meeste võimalusi uue partneri leidmiseks.
Vanema ea negatiivne seos uue partneri leidmisega on meestel üldine, kuid naistel sõltub see
ühiskonnast. Haridus ei mõjuta naiste uue partneri leidmise võimalusi, kuid mängib olulist rolli
meeste atraktiivsuses traditsioonilisemates ühiskondades. Analüüs põhineb Generations and Gender
uuringu andmetel, mis sisaldavad vastsajate kooselude ja lapsevanemaks olemise lugusid.
This article analyses the demographic and social determinants of repartnering after divorce in four
Baltic and Central European transition countries (Estonia, Lithuania, Poland, and Hungary), which,
despite their common transition paths after the 1990s, developed distinct political economies and
have different gender and family cultures. The article explores how the re-partnering chances of
divorced women and men are shaped by the social divisions of gender, parenthood, age, and
education within various transition- society contexts. In general, the findings support the argument
about the relevance and mediating role of the societal context in the process of re-partnering.
Although we found an overall gender disadvantage in re-partnering across all countries, in more
traditional contexts, parenthood undermines the chances of re-partnering for women but not for
men. The negative effect of older age for re-partnering after divorce is almost universal for men, but
is context-sensitive for women. Education does not affect women’s chances of re-partnering, but it
does play a significant role in the attractiveness of men in more traditional settings. The analysis is
based on the partnership and parenthood histories recorded in the Generations and Gender Survey.
Mortelmans, D., Pasteels, I., Régnier-Loilier, A., Vignoli, D., & Mazzuco, S. (2015). Analysis
of determinants and prevalence of LAT. Families and Societies, Working Paper Series, 25.
http://www.familiesandsocieties.eu/wp-content/uploads/2015/01/WP25MortelmansEtAl.pdf
Üks mittetraditsioonilistest perekonnavormidest, mis muutunud ühiskonnas ja teadusuuringutes
rohkem nähtavaks, on "mitteresidentne partnerlus", tuntud ka kui lahuskooselu (living-apart-
together ehk LAT). Vaatamata selle uue perevormi suurenevale nähtavusele on LAT-i
esinemissageduse määramine keeruline kahel põhjusel. Esiteks, LAT-partnerlusi ei registreerita
üheski ametlikus statistikas. Teiseks puudub ka üldtunnustatud definitsioon LAT-i kohta. Selles
töös koondame kokku eelnevad analüüsid, mis annavad ülevaate LAT-i levimusest ja seda
mõjutavatest teguritest Euroopas.
One of the non-standard family forms that emerges and recently became more visible, both in
society and in science is a “non-residential partnership”, well-known as Living Apart Together or
briefly “LAT”. Despite the growing visibility of this new family form,
determining the statistical incidence of LAT is complex for two main reasons. First, LAT
partnerships are not registered in any official statistics. Second, a generally accepted
definition of LAT is absent. In this deliverable, we collect several studies that gives an
overview of the prevalence and the determinants of LAT in Europe.
Perelli-Harris, B., & Lyons-Amos, M. (2015). Changes in partnership patterns across the life
course: An examination of 14 countries in Europe and the United States. Demographic
Research, 33, 145-178. https://doi.org/10.4054/DemRes.2015.33.6
Euroopas ja Ameerika Ühendriikides tehtud uuringud näitavad, et abiellumist lükatakse edasi,
vabaabielusid on senisest rohkem ning kooselud lagunevad tõenäolisemalt kui varem. Siiski on
riikidevahelised võrdlusuuringud käsitlenud neid muutusi tavaliselt iga muutust eraldi uurides.
Käesolev uuring püüab pereprotsesside erinevaid muutusi sünteesida, käsitledes samas ka
riikidevahelisi erievusi. Kasutades latentse klassi kasvukõveraid, esitavad autorid kaks küsimust: 1)
mis on muutunud rohkem – kas abielueelse kooselud levimus või kooselude lagunemine? ning 2)
kas kooselud on muutumas suheteks, mis ei erine oluliselt abielust? Need analüüsid võimaldavad
näha, kas muutused ajas järgivad sarnast erinevates ühiskondades arengujoont ja kas Ameerika
Ühendriigid paistavad kooselusuhete osas silma erandina. Töös kasutatakse latentse klassi
kasvumudeleid, et analüüsida kooseluprotsesse Ameerika Ühendriikides ja 14 Euroopa riigis
vanusevahemikus 15–45 naiste seas, kes on sündinud aastatel 1945–1974. Pärast optimaalse
latentklasside arvu kindlasmääramist arvutasid autorid iga riigi ja põlvkonna jaoks tõenäosuse
kuuluda igasse klassi, mis näitab kooselumustrite heterogeensust riikide lõikes ja aja jooksul.
Kõigis riikides on partnerlussuhete mustrite muutusi eest vedanud abielu edasilükkamine.
Abielueelse kooselu levik on käitumismustreid muutnud rohkem kui kooselude lagunemise
sagenemine. Vabaabielu on kujunenud omaette nähtuseks, kuid see ei ole identne abieluga.
Ameerika Ühendriikides ei ole kooselude ebastabiilsus suurem kui Ida-Euroopa riikides.
Studies on Europe and the US indicate that marriage has been postponed, cohabitation has
increased, and unions are more likely to dissolve. However, cross-national studies documenting
these trends have typically studied each transition separately. This study aims to simultaneously
capture these different partnership trends while examining heterogeneity within countries. Using
latent class growth curves, we ask 1) what is changing more – the increase in premarital
cohabitation or the increase in divorce and union dissolution? and 2) is cohabitation emerging as a
relationship indistinguishable from marriage? These analyses also allow us to see whether changes
over time follow a universal trajectory, and whether the US is an outlier in terms of relationship
turnover.We use latent class growth models to trace the complexity of union formation in the
United States and 14 countries in Europe by examining how union status can change between the
ages of 15–45 for women born 1945–74. After determining the optimal number of latent classes, we
calculate the probability of falling into each class by country and cohort. This shows the
heterogeneity of union patterns across countries and over time. In all countries, changes in
partnership patterns have been driven by the postponement of marriage. Premarital cohabitation has
changed patterns of partnership behavior more than union dissolution. Cohabitation has emerged as
its own class, but is not identical toany marriage class. The US does not have disproportionately
higher “relationship churning” in later cohorts compared to Eastern European countries.
Rahnu, L., Puur, A., Sakkeus, L., & Klesment, M. (2015). Partnership dynamics among
migrants and their descendants in Estonia. Demographic Research, 32, 1519-1566.
https://doi.org/10.4054/DemRes.2015.32.56
Märkimisväärne hulk teaduskirjandust näitab abiellumise vähenemist ja vabakooselude ning
lahutuste kasvu. Vähem on teadmisi selle kohta, mil määral võetakse rände sihtriigis esile kerkinud
uued peremustrid omaks sisserändajate poolt. Käesoleva töö eesmärk oli uurida kooselusuhteid
Eestisse peamiselt Venemaa Euroopa osast saabunud sisserändajate ja nende järeltulijate seas. Ida-
Euroopa konteksti käsitledes panustab see töö terviklikuma arusaama kujunemisse migrantide
pereprotsessidest erinevates sotsiaalmajanduslikes ja kultuurilistes keskkondades. Uuring põhineb
Eesti pere- ja sündimusuuringu (1994/1997, 2004/2005) andmetel ning kasutab proportsionaalsete
riskide mudeleid. Tulemused näitavad, et teise demograafilise üleminekuga seotud uued
pereloomise mustrid on sisserännanute seas vähem levinud. Erinevus migrantide ja eestlaste vahel
on kõige märgatavam kooselu loomise viisides, samas kui kooselude lahutamise tulemused näitavad
rahvastikurühmade vahel vähem süstemaatilisi erinevusi. Aeglase lõimumise tõttu käituvad teise
põlvkonna migrandid partnerluse osas kohalikust elanikkonnast erinevalt. Täheldatud erinevused
migrantide ja põliselanike vahel on sarnased nii meeste kui ka naiste puhul. Tulemused toetavad
sotsialiseerumise, kultuuri säilitamise ja kohanemise hüpoteese ning rõhutavad kontekstuaalsete
tegurite olulisust. Analüüs näitab ka rände katkestavat mõju peremoodustusele.
Extensive scholarly literature documents the decline in marriage and increase in non-marital
cohabitation and divorce across regions and countries of Europe, but we know less about the extent
to which these new family behaviours that have emerged in host societies are adopted by migrants.
The aim of this study is to examine partnership transitions among the migrants and their
descendants in Estonia, who mainly originate from the European part of Russia. By investigating an
East European context, the study contributes to a more comprehensive account of migrant
populations in different socio-economic and cultural settings. The study is based on the Estonian
Generations and Gender Survey (2004/2005) and the Estonian Family and Fertility Survey
(1994/1997), and employs proportional hazards models. The results show that new family formation
patterns, associated with the Second Demographic Transition, are less prevalent among migrants.
The difference between migrants and native Estonians is most pronounced in the mode of
partnership formation and outcomes of cohabiting unions, whereas the results pertaining to union
dissolution reveal a less systematic difference between population groups. Reflecting the relatively
slow integration, the second-generation migrants exhibit partnership behaviour that differs from that
of the native population. The observed differences between migrants and the native population
appear largely similar for both men and women. The results lend support to socialisation, cultural
maintenance, and adaptation hypotheses, and underscore the importance of contextual factors. The
analysis reveals disruption effects of migration on partnership processes.
Raymo, J. M., Carlson, M. J., VanOrman, A., Lim, S. J., Perelli-Harris, B., & Iwasawa, M.
(2015). Educational differences in early childbearing: A cross-national comparative study.
Demographic Research, 33, 65-92. https://doi.org/10.4054/DemRes.2015.33.3
Viimase aja sündimust tööstusriikides käsitlevad uurimused keskenduvad enamasti laste saamise
edasilükkamisele, hoolimata sellest, et suur hulk naisi saab endiselt lapsevanemaks suhteliselt
noores eas ja varane laste saamine on seotud majanduslikult ebasoodsate oludega. Käesolev 20 riiki
hõlmav uuring analüüsib seoseid naiste haridustaseme ja noore eas emakssaamise vahel ning
muutust neis seostes aastatel 1955–1981 sündinud põlvkondades. Varane laste saamise on töös
määratletud suhtelise vanusena, enne mida on toimunud 20% esmassündidest vastava põlvkonna ja
riigi naiste seas. Autorid leidsid tugeva negatiivse seose varase lastesaamise ja hariduse vahel kõigis
20 uuritud riigis ning mõningaid tõendeid ka varase lastesaamise esinemissageduse suurenemise
kohta madala haridustasemega naiste seas. Kümnes riigis oli madala haridustasemega naiste seas
varase laste saamise suhteline levimus kõige varasemas põlvkonnas suurem ühes või mõlemas
hilisemas kohordis. Siiski ei ole paljudes riikides olulist ajalist muutust täheldatud ja ühes riigis
(Poola) on mõningaid tõendeid haridusliku lõhe vähenemise kohta põlvkonniti. Asjaolu, et
hariduslikud erinevused varase laste saamise osas on mõnes riigis kasvanud, on kooskõlas
sotsiaalmajandusliku staatuse järgi "lahkneva saatuse" ideestikuga. Samas erinevuste suurenemine
ei ole siiski universaalne ja edasised uuringud peaksid selgitama, mis tegurid analüüsis leitud
mustreid on kujundanud, sealhulgas täpsustama poliitikameetmete rolli.
Recent research on fertility in industrialized countries focuses primarily on delayed childbearing,
despite the facts that large numbers of women continue to enter parenthood at relatively young ages
and that early childbearing has been linked to economic disadvantage. This cross-national
comparative study describes relationships between women’s educational attainment and young age
at first birth and evaluates the extent to which these differences have changed over time for women
born 1955–1981. Defining ‘early’ childbearing as the age by which 20% of first births have
occurred to women in a given birth cohort and country, we describe differences in early
childbearing by educational attainment across three cohorts of women in 20 countries. We find a
strong negative educational gradient in early childbearing across all 20 countries and some evidence
of an increase in the relative prevalence of early childbearing among the least-educated women. In
10 countries, the relative prevalence of early childbearing among women with low education is
significantly higher for one or both of the more recent birth cohorts compared to the earliest cohort.
However, many countries show no significant change, and in one country (Poland) there is modest
evidence of a decreasing educational gap. Evidence that educational differences in early
childbearing have grown in some countries is generally consistent with the notion of family
bifurcation and ‘diverging destinies’ by socioeconomic status. However, the pattern is not universal
and future work should examine the various factors that shape these patterns, including the role of
public policies.
2014
Bernardi, F., & Radl, J. (2014). The long-term consequences of parental divorce for children’s
educational attainment. Demographic research, 30, 1653-1680.
https://doi.org/10.4054/DemRes.2014.30.61
See artiklis käsitles vanemate lahutuse pikaajalisi tagajärgi laste haridustasemele võrdlevas vaates.
Töös oli peamine tähelepanu lahutuse tagajärgede varieerumisel sõltuvalt vanemate
haridustasemest. Uuring püüdis kindlaks teha, kas vanemate lahkumineku negatiivne mõju
kõrghariduse omandamisele erineb vanemate sotsiaalmajandusliku tausta järgi ja kas see sõltub ka
ühiskonna kontekstist. Andmed pärinevad Generations and Gender uuringu esimesest lainest, mis
hõlmab 14 riiki. Kasutame mitmetasandilisi mudeleid kõrghariduse omandamise analüüsimiseks.
Tulemused näitavad, et vanemate lahutus on negatiivselt seotud laste kõrghariduse omandamisega.
Uuringus käsitletud 14 riigis on lahutatud vanemate lastel keskmiselt seitse protsendipunkti võrra
väiksem tõenäosus ülikoolikraadini jõudmiseks kui terviklikest peredest pärit lastel. Lahkumineku
mõju on tugevam kõrgharitud vanemate lastel, see ei sõltu oluliselt lahutuste levikumäärast.
Riikides, kus varajane valik hariduses on tavapärane, näib lahutus omavat negatiivsemaid tagajärgi
madala haridustasemega emade laste jaoks. Edasised uuringud vanemate lahutuse heterogeensete
tagajärgede kohta peaksid käsitlema ka selektsiooni küsimust, mis võib viia lahutuse negatiivse
mõju ülehindamiseni kõrgharitud vanemate lastel. Samuti tuleks põhjalikumalt uurida lahutuse
negatiivsete tagajärgede aluseks olevaid konkreetseid mehhanisme.
In this paper we study the long-term consequences of parental divorce in a comparative perspective.
Special attention is paid to the heterogeneity of the consequences of divorce for children’s
educational attainment by parental education. The study attempts to establish whether the parental
breakup penalty for tertiary education attainment varies by socioeconomic background, and whether
it depends on the societal context. Data are drawn from the first wave of the Generations and
Gender Survey, covering 14 countries. We estimate multi-level random-slope models for the
completion of tertiary education. The results show that parental divorce is negatively associated
with children’s tertiary education attainment. Across the 14 countries considered in this study,
children of separated parents have a probability of achieving a university degree that is on average
seven percentage points lower than that of children from intact families. The breakup penalty is
stronger for children of highly educated parents, and is independent of the degree of diffusion of
divorce. In countries with early selection into educational tracks, divorce appears to have more
negative consequences for the children of poorly educated mothers. For children in most countries,
parental divorce is associated with a lower probability of attaining a university degree. The divorce
penalty is larger for children with highly educated parents. This equalizing pattern is accentuated in
countries with a comprehensive educational system. Future research on the heterogeneous
consequences of parental divorce should address the issue of self-selection into divorce, which
might lead to an overestimation of the negative effect of divorce on students with highly educated
parents. It should also further investigate the micro mechanisms underlying the divorce penalty.
Wood, J., Neels, K., & Kil, T. (2014). The educational gradient of childlessness and cohort
parity progression in 14 low fertility countries. Demographic research, 31, 1365-1416.
https://doi.org/10.4054/DemRes.2014.31.46
Kuigi sündimuse ja hariduse seos on mitme sündimusteooria tähelepanu keskses ja seda uuritakse
sageli empiirilistes töödes, on lastetuse ja järjestikuste sündide hariduserinevusi võrdlevalt vähe
uuritud. Käesolev artikkel käsitleb hariduslikke erinevusi esimese ja järgnevate laste sünnil
1940–1961 sündinud põlvkondades 14 madala sündimusega riigis. Töös kasutatakse diskreetse aja
sündmusloolisi mudeleid esimese, teise ja kolmanda lapse sünni kohta, lisades mudelistesse
juhusliku teguri üksikute naiste tasemel (shared frailty). Seejärel arvutatakse mudelite alusel
sündimuse järjestuskordajad. Tulemused näitavad, et sündimuse hariduserinevused varieeruvad
oluliselt riikide vahel, kuid muutused põlvkonnniti riikide piires on väikesed. Kõigis riikides on
lastetus sagedasem kõrgema haridusega naiste seas, mis viitab sellele, et alternatiivkulude
negatiivne mõju kaalub üles positiivse sissetulekuefekti. Selektiivse emakssaamise mõju kõrgema
järjekorra sündide hariduserinevusele oli väike. Teiste laste sündide puhul oli Kesk- ja Ida-Euroopa
riikides (Bulgaaria, Eesti, Gruusia, Rumeenia, Venemaa, Ungari) haridusgradient negatiivne, samas
kui teistes riikides (Norra, Austraalia, Ühendkuningriik, Holland, Belgia, Prantsusmaa, Hispaania,
Itaalia) oli see neutraalne või positiivne. Kolmandate laste sündide puhul ilmnesid Kesk- ja Ida-
Euroopa riikides sagedamini negatiivsed hariduslikud gradiendid, teised Euroopa piirkonnad ja
Austraalia näitasid nii negatiivseid, positiivseid kui U-kujulise seose mustreid. Suured erinevused
riikide vahel viitavad sellele, et ühiskondlik kontekst mängib sündimuse hariduserinevuste
kujundamisel suurt rolli.
Although the association between fertility and education is central to several theories of fertility
behaviour and is frequently explored in empirical work, educational differentials in childlessness
and cohort parity progression have been scarcely documented and few cross-country comparisons
have been made. This article explores educational gradients with respect to entry into parenthood
and parity progression for cohorts born between 1940 and 1961 in 14 low-fertility countries. Using
longitudinal microdata, discrete-time event history models for repeated events are estimated for
first, second, and third births including a random effect at the level of individual women (shared
frailty). Subsequently, estimated hazards are used to calculate cohort parity progression ratios by
level of education. Educational gradients in fertility differ strongly between countries whereas
change over time within countries is limited. In all countries childlessness is more frequent among
highly educated women, suggesting that negative effects of opportunity costs outweigh positive
income effects. The effect of unequal selection into motherhood across educational groups on
educational gradients in higher order births through unobserved time-invariant characteristics is
limited. For second births, Central and Eastern European countries (Bulgaria, Estonia, Georgia,
Romania, Russia, Hungary) show negative educational gradients, whereas the educational gradient
is neutral or positive in other countries (Norway, Australia, UK, Netherlands, Belgium, France,
Spain, Italy). For third births results show that Central and Eastern European countries more often
display negative educational gradients, whereas other European regions and Australia show
negative gradients, positive gradients, and U-shaped patterns of association. The strong differences
between countries suggest that context plays an important role in shaping educational gradients in
childlessness and parity progression.
2013
Duntava, A., & Billingsley, S. (2013). Changing life course regimes (CLiCR) data:
Harmonization manual. Stockholm Research Reports in Demography.
https://doi.org/10.17045/sthlmuni.14473773.v1
Artikkel kirjeldab Changing Life Course Regimes (CLiCR) kollektsiooni andmete
standardiseerimise ja harmoniseerimise protsessi. CLiCR andmed hõlmavad 19 postsotsialistlikku
riiki ning on koostatud avalikult kättesaadavate andmeallikate põhjal: Demographic and Health
uuringud (DHS), Family and Fertility uuringud (FFS), Generations and Gender uuringud (GGS)
ning Life in Transition uuring (LiTS). Elusündmuste teave, sh laste sünni ja kooselude kohta,
samuti taustamuutujad, loodi põlvkondade jaoks, kes jõudsid täiskasvanuikka aastakümnetel enne ja
pärast Berliini müüri langemist ning Nõukogude Liidu lagunemist. CLiCR koondab teavet 39
andmeallikast (kaks uuringut iga riigi kohta, välja arvatud Poola, kus oli kolm uuringut). Kokku on
CLiCRis andmeid 186 368 mehe ja naise kohta. Varaseim uuring oli Poola FFS 1991. aastal, mis
hõlmas 18-aastaseid ja vanemaid mehi ja naisi, ning hiliseim oli Poola GGS 2010/11, mis hõlmas
17-83-aastaseid mehi ja naisi. CLiCR on esimene allikas, mis harmoniseerib elulooteavet sedavõrd
paljude Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kohta.
This paper describes the standardization and harmonization process of the Changing Life Course
Regimes (CLiCR) data. CLiCR data cover 19 post-socialist contexts and is constructed with
publicly available data sources: Demographic and Health Surveys (DHS), Family and Fertility
Surveys (FFS), Generations and Gender Surveys (GGS) and the Life in Transition Survey (LiTS).
Life course histories, particularly related to fertility and partnerships, and other background
variables were constructed for cohorts that came of age in the decades before and after the fall of
the Berlin Wall and dissolution of the Soviet Union. In total, CLiCR harmonizes information from
39 data sources (two surveys per country, with the exception of three surveys for Poland). The total
number of men and women included in CLiCR is 186,368. The earliest and latest surveys
administered were the Polish FFS in 1991, covering men and women 18 years and older, and the
Polish GGS in 2010/11, covering men and women of ages 17-83. This is the first resource that
harmonizes large publically available histories across this range of countries and these data provide
new research opportunities on post-socialist countries.
Puur, A., Altmets, K., Saava, A., Uusküla, A., & Sakkeus, L. (2013). Non-fatal injuries
resulting in activity limitations in Estonia—risk factors and association with the incidence of
chronic conditions and quality of life: a retrospective study among the population aged
20–79. BMJ open, 3(7), e002695. https://doi.org/10.1136/bmjopen-2013-002695
Teavet vigastuste pikaajalise mõju kohta tervisele ja elukvaliteedile saadakse peamiselt ellujäänud
traumapatsientide jälgimisuuringutest; elanikkonnapõhised uuringud on selles vallas haruldasemad,
eriti Ida-Euroopa riikides. Käesolev uurimus käsitleb tegevuspiiranguteni viivate mittefataalsete
vigastuste esinemissagedust ja sotsiaalset varieeruvust ning vigastuste pikaajalisi tagajärgi Eestis.
Andmestik hõlmas 7855 mmest ja naist, kes vastasid näost näkku intervjuudes Eesti pere- ja
sündimusuuringu teises voorus, mis viidi läbi aastatel 2004–2005. Uuring põhines Eesti alalise
elanikkonna 20–79-aastaste esinduslikul tõenäosusvalimil (n=11 192). Töös hinnati selliste
vigastuste kumulatiivset esinemissagedust ja levimust, mis viisid tegevuspiirangute tekkeni.
Sotsiaaldemograafiliste rühmade erinevuste analüüsiks kasutatid elulemusmudeleid. Seost
vigastuste, krooniliste haiguste tekke ja elukvaliteedi vahel uuriti, kasutades elelemusmudeleid ja
logistilise regressiooni mudeleid. Tulemused näitasid, et 10% (95% CI 9.4–10.7) Eesti 20–79-
aastasest elanikkonnast oli kogenud vigastusi, mis viisid tegevuspiiranguteni; vigastustest tingitud
tegevuspiirangute levimus oli 4.4% (95% CI 3.9%–4.9%). Vigastustega kaasnes krooniliste
haiguste esinemise tõenäosuse kahekordistumine (kohandatud HR 1.97, 95% CI 1.58–2.46).
Vigastusel oli statistiliselt oluline negatiivne seos enamikuga elukvaliteedi näitajatest. Kuigi see
negatiivne seos vähenes aja möödudes, jätkus see ka pärast tegevuspiirangutest taastumist. Oluline
varieeruvus vigastusriskis erinevate elanikkonnagruppide vahel viitab ennetusvõimalustele. Mehed
ja füüsilise töö tegijad on Eestis peamised vigastuste ennetamise sihtrühmad. Vigastuste seos
krooniliste haiguste tekke riski ja elukvaliteedi langusega vajaks edasist uurimist.
Evidence about the health and quality-of-life outcomes of injuries is obtained mainly from follow-
up studies of surviving trauma patients; population-based studies are rarer, in particular for
countries in Eastern Europe. This study examines the incidence, prevalence and social variation in
non-fatal injuries resulting in activity limitations and outcomes of injuries in Estonia. Design: A
retrospective population-based study. Setting: Estonia. Participants 7855 respondents of the face-to-
face interviews of the second round of the Estonian Family and Fertility Survey conducted between
2004 and 2005 based on the nationally representative probability sample (n=11 192) of the resident
population of Estonia aged 20–79. Primary and secondary outcome measures: The cumulative
incidence and prevalence of injuries leading to activity limitations was estimated. Survival models
were applied to analyse variations in the injury risk across sociodemographic groups. The
association between injuries and the development of chronic conditions and quality of life was
examined using survival and logistic regression models. Results 10% (95% CI 9.4 to 10.7) of the
population aged 20–79 had experienced injuries leading to activity limitations; the prevalence of
activity limitations due to injuries was 4.4% (95% CI 3.9% to 4.9%). Significant differences in
injury risk were associated with gender, education, employment, marital status and nativity.
Limiting injury was associated with a doubling of the likelihood of having chronic conditions
(adjusted HR 1.97, 95% CI 1.58 to 2.46). Injury exhibited a statistically significant negative
association with most quality-of-life measures. Although reduced, these effects persisted after
recovery from activity limitations. Substantial variation in injury risk across population groups
suggests potential for prevention. Men and workers in manual occupations constitute major target
groups for injury prevention in Estonia. The association of injury with the development of chronic
conditions and reduced quality of life warrants further investigation.
2012
Kreyenfeld, M. R., Andersson, G., & Pailhé, A. (2012). Economic uncertainty and family
dynamics in Europe (Introduction to special issue of Demographic Research) (No. WP-2012-
006). Max Planck Institute for Demographic Research, Rostock, Germany.
https://doi.org/10.4054/MPIDR-WP-2012-006
Suurenenud majanduslik ebakindlus on üheks olulisemaks teguriks sündimuse vähenemisel ja pere
loomise edasilükkamise seletamisel Euroopas, kuid mikrotasandi uuringute materjal selle kohta on
vähene. See Demographic Research ajakirja eriköide keskendub sellele, kuidas majanduslik ja
tööhõive alane ebakindlus on seotud sündimuse ja peredünaamikaga Euroopas. Kogumik sisaldab
analüüse selle kohta, kuidas hõivealase erinevad ebakindluse tahud, näiteks ajutised töölepingud ja
töötus, on seotud sündimuse ning pereloomisega naistel ja meestel. Uuringud hõlmavad riike nagu
Saksamaa, Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Venemaa, Eesti, Rootsi, Itaalia, Hispaania ja Iisrael.
Erinevad uuringud, mis on eriköitesse on koondatud, ei anna lihtsat vastust küsimusele, kas ja
kuidas majanduslik ebakindlus pärsib (või stimuleerib) sündimust. Siiski võib tulemustes märgata
teatavat süstemaatilist vareerivust vastavalt heaolurežiimidele. Arvestades hiljutist suurt
majanduslangust kogu Euroopas, eeldavad autorid, et tööturu ebakindlus jääb oluliseks sündimuse
arengute seletamiseks ka 21. sajandil.
Economic uncertainty has become an increasingly important factor in explanations of declining
fertility and postponed family formation across Europe. Yet the micro-level evidence on this topic
is still limited. This special collection of Demographic Research focuses on the issue of how
economic and employment uncertainties relate to fertility and family dynamics in Europe. Methods
The collection is comprised of studies that explore how various dimensions of employment
uncertainty, such as temporary working contracts and individual and aggregate unemployment, are
related to the fertility and family formation of women and men across Europe. The studies cover
Germany, the UK, France, Russia, Estonia, Sweden, Italy, Spain, and Israel. The various micro-
level studies that are assembled in this special collection do not provide a simple answer to the
question of whether and how economic uncertainty suppresses (or stimulates) fertility. However,
some systematic variation by welfare state regime is discernable. Given the recent economic
volatility in Europe, we expect that labor market uncertainties will remain an important component
of explanations of fertility developments in the 21st century.
Puur, A., Rahnu, L., Maslauskaite, A., Stankuniene, V., & Zakharov, S. (2012).
Transformation of partnership formation in Eastern Europe: The legacy of the past
demographic divide. Journal of Comparative Family Studies, 43(3), 389-417.
https://doi.org/10.3138/jcfs.43.3.389
Käesolev artikkel analüüsib kooselude moodustumise muutust seitsmes Ida-Euroopa riigis. Uuringu
eesmärk on anda ülevaade sellest, kuidas on kooselu alustamine ilma registreeritud abielu
sõlmimata asendanud abiellumist partnerlussuhte alustamise viisina 1960. aastatest kuni 2000.
aastate keskpaigani, kasutades Generations and Gender uuringu andmeid. Erinevalt varasematest
selleteemalistest analüüsidest uurisid autorid, mil määral võib kõnealuse muutuse riikidevahelisi
erinevusi seostada Ida-Euroopas 19. ja 20. sajandi alguses eksisteerinud abiellumise mustritega.
Väheste eranditega toetavad analüüsi tulemused ideed ajalooliste ja tänapäevaste mustrite
omavahelisest seosest. Riikides, kus minevikus abielluti hilisemas vanuses ja vallalisuse määr oli
kõrge, on abieluvälise kooselu levik alanud tüüpiliselt varem. Seega kinnitab käesolev uurimus
varasemaid leide ajalooliste abielumustrite tänapäevanu ulatuva pärandi kohta. Tulemused on
kooskõlas ideega demograafiliste uuenduste järjestikuste lainete järjepidevusest, mida on varem
demonstreeritud mitmes Lääne-Euroopa kohta käivas uuringus. Artiklis esitatud järeldused näitavad
sarnast ka Ida-Euroopa kohta. Laiemas raamistikus viitavad artiklis esitatud tulemused teise
demograafilise ülemineku variantide mitmekesisusele. Artiklis esitatud tõendite põhjal näib, et Ida-
Euroopas on teine demograafiline üleminek kulgenud kahe variandi kohaselt, mida eristab
teineteisest kahe olulise muutuse — registreerimata kooselude laiema leviku ja laste saamise
hilisemasse vanusesse lükkamise alguse — sama- või eriaegsus.
This article analyses the transformation in the mode of partnership formation in seven countries of
Eastern Europe. The aim of the study is to provide an up-to-date account of the switch from direct
marriage to non-marital cohabitation as it has progressed from the 1960s to the mid-2000s, using
data from the Generations and Gender Surveys. Unlike previous analyses of partnership formation,
we examined the extent to which crossnational variations, in the onset and scale of transformation
characteristic of the Second Demographic Transition (SDT), could be linked to nuptiality regimes
that existed in the region in the 19th and early 20th centuries. With few exceptions, the results
support the notion of correspondence between historical and contemporary patterns. Forerunners in
the transition to partnership formation outside marriage tend to come from areas which exhibited a
late/low prevalence of marriage; the latecomers are typically situated east of the Hajnal line. Thus
our study corroborates earlier findings pertaining to the legacy the historical marriage patterns,
extending them further, from the onset of the first to the second demographic transition. Our results
are also in line with idea of the spatial continuity across successive waves of demographic
innovation demonstrated in several studies for Western Europe. The findings reported in the article
make a similar argument for Eastern Europe. In a broader framework, the results point to diversity
of pathways along which family and fertility characteristic of the SDT have evolved. In view of the
evidence presented in the article, Eastern Europe seems to embody two variants with regard to
synchronism between a shift from direct marriage to non-marital cohabitation and postponement of
childbearing.
2011
Puur, A., & Klesment, M. (2011). Signs of a stable or provisional increase in fertility?
Reflections on developments in Estonia. Demográfia English Edition, 54(5), 31-55.
https://demografia.hu/en/publicationsonline/index.php/demografiaenglishedition/article/view/
223
Viimase kümnendi jooksul on demograafid täheldanud sündimuse mõnigast taastumist enamikus
madala ja väga madala sündimusega riikides, kuigi nullindfate lõpus alanud majanduslangus
katkestas selle taastumise. Selles artiklis uurivad autorid sündimuse trende Eestis alates 1990.
aastatest. Eesti väärib Ida-Euroopa kontekstis tähelepanu, kuna sündimuse taastumine oli 2000.
aastatel tähelepanuväärselt tugev. Analüüs põhineb rahvastiku- ja küsitlusstatistika andmetel ning
kasutab kirjeldavaid meetodeid. Sündide edasilükkamise mõju hindamiseks rakendatakse
Bongaartsi ja Feeney väljatöötatud korrigeerimismeetodit. Ajastuskorrigeeritud kordajate
dünaamika seab kahtluse alla levinud arusaama, mis vastandab üleminekuaja madalat sündimust
sotsialistlismiaja kõrge sündimusega. 1970. aastal sündinud naised sünnitavad Eestis keskmiselt
veidi üle 1,85 lapse. Võrdlusperspektiivis eristab Eestit riikidest, kus sündimuse taastumine on
olnud nõrgem, tugev teiste (ja kolmandate) sündide taastumine. Autorid järeldavad, et sündimuse
suhteliselt tugev taastumine Eestis 2000. aastatel tuleneb mitme teguri kombinatsioonist, mille
hulgas vanemahüvitise süsteem, mis vähendas vanemaks olemise alternatiivkulu, majanduskasv,
mis kindlustas kõrged tööhõivemäärad, ja tõenäoliselt ka mõningad demograafilise rajasõltuvuse
elemendid.
Over the past decade, demographers have observed a recovery of fertility rates in most low and
lowest-low fertility countries, unfortunately interrupted by the economic recession. In this article we
examine trends in fertility in Estonia since the beginning of the 1990s. Estonia merits attention in
the context of Eastern Europe because of its relatively strong recovery of fertility rates during the
2000s. Analysis draws on data from vital and survey statistics and employs descriptive methods. To
estimate the impact of postponement on period fertility rates, the adjustment method developed by
Bongaarts and Feeney is applied. The dynamics of tempo-adjusted measures challenges a popular
view which contrasts low fertility characteristic of the post-socialist period with high fertility
characteristic of the socialist period. In Estonia such a contrast can be observed only in the 1980s
and 1990s when looking at tempo-adjusted fertility measures. With regard to cohort fertility,
women born in 1970 will have an average of just over 1.85 children. In comparative perspective,
strong recuperation of second (and third) births differentiates Estonia from countries exhibiting a
weaker recovery of fertility rates. The authors conclude that the relatively strong recovery of
fertility rates in Estonia in the 2000s is a result of a combination of factors, including family
policies that reduced the opportunity costs of parenthood, economic growth that secured high levels
of employment for the population and plausibly some elements of demographic path dependence.
Altmets, K., Puur, A., Uusküla, A., Saava, A., Sakkeus, L., & Katus, K. (2011). Self-reported
activity limitations among the population aged 20–79 in Estonia: a cross-sectional study.
European journal of public health, 21(1), 49-55.
https://www.researchgate.net/publication/41404867_Self-
reported_activity_limitations_among_the_population_aged_20-79_in_Estonia_A_cross-
sectional_study
Rahvastiku vananemise tõttu on demograafiliselt arenenud riikides suurenenud tegevuspiirangutega
inimeste osa rahvastikus, mis tähendab endast kasvavat terviseprobleemidest tingitud koormuse
kasvu ühiskonnale. Käesoleva uurimise eesmärk on hinnata kroonilistest haigustest põhjustatud
tegevuspiirangute levimust ja selle varieeruvust Eesti 20–79-aastase elanikkonna seas.
Läbilõikeanalüüs rakendab andmeid Eesti pere- ja sündimusuuringu teisest voorust, mis on osa
rahvusvahelisest Generations and Gender programmist. Uuringu sihtrühma moodustavad 20–79-
aastased. Uuringu tõenäosusliku valimi (n = 7855) aluseks on 2000. aasta rahvaloendus. Andmed
koguti silmast-silma intervjuude abil, mis viidi läbi aastatel 2004–2005. Kroonilistest haigustest
tingitud tegevuspiirangute hinnanguline levimus 20–79-aastaste eestimaalaste hulgas oli 18,5%
(95% CI 17,6–19,4) ja tõsiste tegevus piirangute levimus oli 10,6% (95% CI 9,9–11,3)
elanikkonnas. Logistiline regressioonmudel näitas olulisi erinevusi tegevuspiirangute levimuses
seoses vanuse, haridustaseme ja perekonnaseisuga. Meie tulemuste ja EL-i tervisenäitajate põhjal
on kroonilistest haigustest tingitud tegevuspiirangute levimus Eestis suhteliselt kõrge.
Tegevuspiirangute ja puuete ennetamise meetmetele tuleks Eestis seetõttu pöörata tõsist tähelepanu.
Along with population ageing, limitations in activities of daily living constitute a rising health-
related burden in demographically advanced countries. The present study aims to assess the
prevalence of self-reported activity limitations derived from chronic conditions and social variation
of limitations in the subgroups of the population aged 20–79 years in Estonia. A cross-sectional
study employs data from the second round of the Estonian Family and Fertility Survey, a national
project in the framework of Gender and Generation Programme. The target population covers age
groups of 20–79 years. A nationally representative probability sample was drawn from the 2000
population census. Face-to-face interviews (n = 7855) were conducted in 2004–05. The estimated
prevalence of activity limitations with chronic conditions is 18.5% (95% CI 17.6–19.4) and the
prevalence of severe limitations is 10.6% (95% CI 9.9–11.3) among the population. The logistic
regression model shows significant differences in activity limitations associated with age,
educational attainment and marital status. Judging from our results and the EU structural indicators
on health, the prevalence of activity limitations derived from chronic conditions is comparatively
high in Estonia. The measures to prevent activity limitations and disability should receive a higher
priority in Estonia.
Herlofson, K., & Hagestad, G. O. (2011). Challenges in moving from macro to micro:
Population and family structures in ageing societies. Demographic Research, 25, 337-370.
https://doi.org/10.4054/DemRes.2011.25.10
Sageli tehakse oletusi selle kohta, kuidas rahvastiku vananemine makrotasandil (eluea pikenemine,
sündimuse vähenemine ja eakate osakaalu suurenemine rahvastikus) on muutnud inimeste
perestruktuure mikrotasandil. Käesoleva artikli eesmärk on suurendada teadlikkust väljakutsetest ja
võimalikest raskustest, mis tekivad, kui püütakse makrotasandil toimuvaid muutusi
rahvastikuprotsessides mikrotasandil toimuvaid muutusi inimeste perestruktuurides omavahel
seostada. Nende probleemide esiletoomiseks võetakse vaatluse alla kaks levinud väidet, mida
kirjanduses sageli esitatakse: esiteks, et eluea pikenemine toob kaasa paljusid põlvkondi hõlmavate
perestruktuuride osa suurenemise ja et sündimuse vähenemine tähendab vähemat hulka lapsi, kes
saaksid hoolitseda abivajavate vanemate eest. Nende väidete paikapidavuse analüüsiks kasutame
valitud hulga riikide rahvastikustatistikat ja küsitlusandmeid.
Assumptions are often made about how population ageing on the macro level has altered
generational structures of families at the micro level. The purpose of this paper is to increase the
awareness of challenges and potential pitfalls in bridging the two levels. To highlight these issues,
two common claims found in the literature are questioned and discussed: that increased life
expectancy leads to more multigenerational family structures and that reduced fertility means fewer
children to care for frail parents. To illustrate, we use population statistics and survey data from
selected countries.
Puur, A., Sakkeus, L., Põldma, A., & Herm, A. (2011). Intergenerational family constellations
in contemporary Europe: Evidence from the Generations and Gender Survey. Demographic
Research, 25, 135-172. https://doi.org/10.4054/DemRes.2011.25.4
Demograafiline uurimistöö on toonud esile mitmeid viise, kuidas suremuse ja sündimuse
teisenemine on põhjustanud olulisi muutusi rahvastiku põlvkondlikes perestruktuurides. Käesoleva
artikli eesmärk on panustada sellesse uurimissuunda, analüüsides Generations and Gender uuringu
andmeid üheksast Euroopa riigist. Uuringus kasutati andmeid vastajate eelnevatesse
põlvkondadesse (vanemad ja vanavanemad) ja järgnevatesse (lapsed, lapselapsed ja
lapselapselapsed) kuuluvate pereliikmete kohta, et valgust heita perestruktuuridele, millega
inimesed on seotud erinevates eluetappides. Tulemused pakuvad uut teavet selle kohta, kuidas
nüüdis-Euroopa erinevad demograafilised režiimid loovad põlvkondadevaheliste peresuhete
eriilmelisi mustreid. Tulemustest nähtub, kuidas demograafiliste alusprotsesside erinevad
kombinaatsioonid võivad viia perestruktuuride sarnase kujuni riikides, millel on väga erinev
demograafiline ajalugu. Tulemused osutavad samuti sellele, et teatud laadi muutuste kombinatsioon
sündimuses ja suremuses võib peatada või ajutiselt isegi tagasi pöörata senise suundumuse, mis on
viinud üksteisega kokku puutuvate perepõlvkondade arvu suurenemiseni.
Demographic research has drawn attention to the multiple ways in which changes in mortality and
childbearing have produced major shifts in intergenerational family structures. The aim of this
article is to contribute to this body of research by analysing the data from the Generations and
Gender Surveys for nine European countries. In the study, data pertaining to the availability of
ascending (parents and grandparents) and descending (children, grandchildren, and great-
grandchildren) kin of each respondent are combined to shed light on the family structures in which
individuals are embedded at various stages of their lives. The findings provide new insights into the
ways in which various past and present demographic regimes come together to form specific
intergenerational family constellation patterns across Europe. This convergence may yield family
constellations of very similar “heights” in countries with sharply contrasting demographic histories.
The results also indicate that certain demographic scenarios may halt or temporarily reverse the
trend towards the further vertical extension of family constellations.
2010
Klesment, M., & Puur, A. (2010). Effects of education on second births before and after
societal transition: Evidence from the Estonian GGS. Demographic Research, 22, 891-932.
https://doi.org/10.4054/DemRes.2010.22.28
See artikkel käsitleb haridustaseme ja õpingute seost teise lapse sünniga Eestis, võrreldes nende
seoste mustreid enne ja pärast 1990. aastate ühiskonnamuutust. Varasemates uurimustes on mitmes
Põhja- ja Lääne-Euroopa riigis leitud positiivne seos naiste hariduse ja teise lapse sünniriski
(hazard) vahel, kuid varem ei ole sellist mustrit täheldatud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides.
Kõnealune Eesti ainese analüüs osutus esimeseks Kesk- ja Ida-Euroopa riiki käsitlevaks tööks, kus
kõrgema haridusega naistel ilmnes märkimisväärselt kõrgem teiste sündide risk võrreldes
keskharidusega naistega. Enne 1990. aastaid oli kõrgharidusega naistel Eestis teiste sündide risk
suurem kui mistahes madalama haridustasemega naistel. Üheksakümnendate järgsel perioodilajal
on see erinevus vähenenud, kuid kõrgharidusega naistel on jätkuvalt kõrgem teise lapse sümmi risk
kui keskharidusega naistel. Pärast empiiriliste tulemuste esitamist arutatakse artiklis mehhanismide
üle, millega täheldatud positiivset seost naiste haridustaseme ja teise lapse sünniriski vahel Eesti
ühiskondlikes oludes võib seletada. Analüüs põhineb Eesti pere ja sündimusuuringu (EPSU)
aastatel 2004-2005 kogutud andmetel.
This article examines the influence of educational attainment and enrolment on second births in
Estonia, comparing the patterns before and after the onset of the societal transformation of the
1990s. While many Northern and Western European countries have shown a positive relationship
between female education and second births, this pattern has not been found in Central and East
European countries. Against that background, Estonia offers an interesting case with noticeably
high second birth intensities for highly educated women. In the state socialist period, after
controlling for the influence of other characteristics, including the partner's education, women with
tertiary education were found to have higher second birth intensity than women from any lower
educational strata. In the postsocialist period, the difference has grown smaller, but women with
tertiary education still display a significantly higher transition rate to second birth than their
counterparts with secondary education. Following the presentation of empirical findings, the article
discusses the mechanisms that could underlie the observed relationship between education and
fertility decisions in the changing societal context. The analysis employs microdata from the
Estonian Generations and Gender Survey (GGS), conducted in 2004-05.
2008
Dronkers, J., & Härkönen, J. (2008). The intergenerational transmission of divorce in cross-
national perspective: Results from the Fertility and Family Surveys. Population studies, 62(3),
273-288. https://doi.org/10.1080/00324720802320475
Autorid kasutasid sündimuse- ja pereuuringute (FFS) programmi andmeid naiste esimeste abielude
kohta, et analüüsida lahutuse põlvkondadevahelist ülekandumist 18 riigis ning otsida makrotasandi
tegurid, mis selgitaksid riikidevahelisi erinevusi lahutuste sageduses. Tulemused näitasid, et naistel,
kelle vanemad lahutasid, on oluliselt suurem lahutuse risk 17 riigis. Selle seoses tugevuses esines
teatavat riikidevahelist varieeruvust. Autorid võtsid võrdluste aluseks USA ja leidsid, et kuues riigis
on seos tugevam kui Ameerika Ühendriikides. Seose tugevus oli iga põlvkonnas negatiivselt seotud
nende naiste osakaaluga, kes kogesid vanemate lahutust, ning naiste tööturul osalemise määraga
siis, kui vastavasse põlvkonda kuuluvad naised olid veel ise lapsed. Autorid järeldasid, et lahutatud
vanemate laste lapsepõlvekontekstide erinevused, kust nad ammutavad eeskujusid abielu,
inimsuhete ja perekäitumise kohta, mõjutavad lahutuste põlvkondadevahelise ülekandumise
tugevust.
We used data on women's first marriages from the Fertility and Family Surveys to analyse the
intergenerational transmission of divorce across 18 countries and to seek explanations in macro-
level characteristics for the cross-national variation. Our results show that women whose parents
divorced have a significantly higher risk of divorce in 17 countries. There is some cross-national
variation. When compared with the USA, the association is stronger in six countries. This variation
is negatively associated with the proportion of women in each cohort who experienced the divorce
of their parents and with the national level of women's participation in the labour force during
childhood. We conclude that differences in the contexts in which children of divorce learn marital
and interpersonal behaviour affect the strength of the intergenerational transmission of divorce.
Katus, K., Puur, A., & Sakkeus, L. (2008). Family formation in the Baltic countries: A
transformation in the legacy of state socialism. Journal of Baltic Studies, 39(2), 123-156.
https://doi.org/10.1080/01629770802031218
See artikkel uuris abiellumumustrite muutumist kolmes Balti riigis alates 1960. aastate lõpust,
pereloome pikaajalistele trendide taustal. Uuringu raames võrreldi esimese kooselu alustamist
Eestis, Lätis ja Leedus ning Balti riikide asetust selles osas Euroopa laiemas kontekstis. Analüüsid
põhinevad Euroopa pere- ja sündimusuuringute (FFS) programmi raames läbi viidud uuringute
mikrotasandi andmetel. Peamised tulemused esmaskooselu alguse aja ja viisi kohta näitavad, et
Eestis ja Lätis algas üleminek abielust vabaabielule juba enne sotsialistliku režiimi lagunemist,
põhijoontes algasid koosellumuse muutused Eestis ja Lätis samaaegselt Skandinaaviamaadega.
Leedus seevastu toimusid muutused kooselu loomise mustrites hiljem, 1990. aastatel. Autorid
arutlevad ka tegurite üle, mis võiksid seletada sarnasusi ja erinevusi koosellumuse mustrites Balti
riikides.
This article examines the transformation of nuptiality patterns in the Baltic countries since the late
1960s, in the context of long-term trends. The aim of the study is to compare the entry into first
conjugal union in Estonia, Latvia and Lithuania, and analyze the position of the Baltic countries in a
broader European perspective. The analyses employ microdata from national surveys conducted in
the framework of the European Family and Fertility Surveys program. Our main results on the
timing and mode of union formation show that in Estonia and Latvia the shift from direct marriage
to cohabitation started well before the fall of the state socialist regime, and followed a trajectory
close to Scandinavian countries. In Lithuania, on the other hand, the change in the pattern of union
formation has been much slower. The article discusses the factors underlying the observed
similarities and dissimilarities in union formation.
2007
Elzinga, C. H., & Liefbroer, A. C. (2007). De-standardization of Family-Life Trajectories of
Young Adults: A Cross-National Comparison Using Sequence Analysis: Dé-standardisation
des trajectoires de vie familiale des jeunes adultes: comparaison entre pays par analyse
séquentielle. European Journal of Population/Revue européenne de Démographie, 23, 225-250.
https://doi.org/10.1007/s10680-007-9133-7
Artikkel tutvustab mitmeid uusi meetodeid, mis põhinevad järjestuseanalüüsil (sequence analysis),
et testida hüpoteese pereelu trajektooride standardiseerimise vähenemise kohta nooremas
täiskasvanueas, kasutades 19 riigi pere- ja sündimusuuringute andmeid. Tulemused näitavad, et
põlvkondade võrdluses ei ole noorte täiskasvanute pereelu trajektoorid muutunud heitlikumaks.
Kuid enamikus riikides on noorte täiskasvanute pereelu trajektoorid muutunud vähem sarnaseks,
pereelu trajektooride tüüpide vaheline varieeruvus on suurenenud. Vastupidiselt ootustele ei
täheldanud autorid standardiseerimise vähenemises selgeid erinevusi sotsiaaldemokraatliku
heaoluriigi mudelit järgivate riikide ja liberaalse või konservatiivse heaoluriigi mudeliga riikide
vahel.
We introduce a number of new methods based on sequence analysis to test hypotheses on the de-
standardization of family-life trajectories in early adulthood, using Fertility and Family Survey data
on 19 countries. Across cohorts, family-life trajectories of young adults have not become more
turbulent. However, in most countries family-life trajectories of young adults have become less
similar to one another and the variation in the types of family-trajectories has increased. Contrary to
expectations, no clear differences in de-standardization were observed between countries
characterized by a social-democratic welfare-state regime and countries characterized by either
liberal or conservative welfare-state regimes.
Katus, K., Puur, A., Põldma, A., & Sakkeus, L. (2007). First union formation in Estonia,
Latvia, and Lithuania: Patterns across countries and gender. Demographic Research, 17, 247-
300. https://www.demographic-research.org/articles/volume/17/10
See artikkel uurib esimese kooselu loomise muutusi Balti riikides ajavahemikul 1960. aastate lõpust
kuni 1990. aastate alguseni, keskendudes soosuhetele ühiskonna ja perekonna tasandil. Analüüsid
põhinevad Euroopa pere- ja sündimusuuringute programmi (FFS) kolmes Balti riigis kogutud
andmetel. Tulemused näitavad, et Eestis ja Lätis algas vabaabielude levik juba enne sotsialistliku
režiimi lagunemist. Sündmuslooline mudelarvutus toetas hüpoteesi, et kooselu loomise mustrid on
seotud ühiskondades valitsevate soosüsteemidega. See seos väljendus naiste ja meeste koosellu
astumise asumise haridusmustri sarnasuses Eestis ja erinevuses Leedus. Läti jääb vastava mustri
poolest kahe Eesti ja Leedu vahepeale. Autorid seletasid neid erinevusi pikaajaliste kultuuriliste
erinevustega Balti riikide vahel, mille kujunemine võib ulatuda tagasi reformatsiooni aega.
This article examines the changes in first union formation in the Baltic countries between the late
1960s and early 1990s, in the context of societal and family-level gender relations. The analyses are
conducted using microdata from the European Family and Fertility Surveys program. Our results
indicate that in Estonia and Latvia the shift from direct marriage to cohabitation started well before
the fall of socialist regime. Event-history models provide support for a hypothesised association
between union formation and gender systems, with Lithuania showing more traditional features in
both respects, possibly due to long-standing cultural differences between the countries.
2006
Härkönen, J., & Dronkers, J. (2006). Stability and change in the educational gradient of
divorce. A comparison of seventeen countries. European Sociological Review, 22(5), 501-517.
https://doi.org/10.1093/esr/jcl011
Sotsioloog William J. Goode oletas oma töödes, et moderniseerumise ja lahutuse sotsiaalsete
klassierinevuse vahel eksisteerib pöördvõrdeline seos. Lähtudes Goode hüpoteesist, uurisid autorid
seose muutumist naiste haridustaseme ja lahutusriskide vahel 17 riigis. Nad oletasid, et kõnealune
seos varieerub nii riigiti kui ajas, nii et kõrgema haridusega naistel on suurem lahutusrisk võrreldes
madalama haridusega naistega riikides ja aegadel, mil lahutuse sotsiaalsed ja majanduslikud kulud
on suured, ning et seos puudub või on negatiivne neis riikides, kus lahutuse kulud on väiksemad.
Kasutades sündmusloolist analüüsi ja esimeste abielude andmeid pere- ja sündimusuringu
programmist (FFS), leidsid autorid, et kõrgema haridusega naistel oli suurem lahutusrisk
Prantsusmaal, Kreekas, Itaalias, Poolas ja Hispaanias. Hariduse ja lahutuse vahel seos puudus
Eestis, Soomes, Lääne-Saksamaal, Ungaris, Lätis, Rootsis ja Šveitsis, ja sõltuvalt mudelist,
Flandrias ja Norras. Austrias, Leedus ja Ameerika Ühendriikides oli haridustaseme ja lahutuse suhe
negatiivne. Lisaks muutus naiste haridustaseme seos lahutuseriskiga Flandrias, Soomes,
Prantsusmaal, Ungaris, Itaalias, Leedus, Poolas, Rootsis ja Ameerika Ühendriikides nooremates
põlvkondades negatiivsemaks võrreldes vanemate põlvkondadega. Autorid uurisid seose
varieeruvuse tegureid mitmetasandiliste mudelite abil. Ilmnes, et abielu deinstitutsionaliseerimine ja
vabaabielu levik käivad kaasas negatiivse seosega, suured sotsiaalkulutused aga positiivse seosega
haridustaseme ja lahutusriski vahel.
In a series of papers, William J. Goode argued that the relationship between modernization and the
class composition of divorce is inverse. Starting from his hypothesis, we examine the relationship
between female education and the risk of divorce over time in 17 countries. We expect that the
relationship differs across countries and across time, so that women with higher education have a
higher risk of divorce in countries and at times when the social and economic costs of divorce are
high, and that there is no relationship or a negative relationship where these costs are lower. Using
discrete-time event-history techniques on data on first marriages from the Fertility and Family
Surveys (FFS), we find that women with higher education had a higher risk of divorce in France,
Greece, Italy, Poland, and Spain. We do not find a relationship between education and divorce in
Estonia, Finland, West-Germany, Hungary, Latvia, Sweden, and Switzerland, nor, depending on the
model specification, in Flanders and Norway. In Austria, Lithuania, and the United States, the
educational gradient of divorce is negative. Furthermore, as predicted by our hypotheses, the
educational gradient becomes increasingly negative in Flanders, Finland, France, Hungary, Italy,
Lithuania, Poland, Sweden, and the United States. We explore this variation across time and
countries in more detail with multilevel models and direct measures on the legal, social, and
economic environment of the countries. We find that the de-institutionalization of marriage and
unconventional family practices are associated with a negative educational gradient of divorce,
while welfare state expenditure is associated with a more positive gradient.
2005
Saar, E., & Täht, K. (2005). MEN'S LATE CAREERS AND CAREER EXITS IN ESTONIA.
TRAMES: A Journal of the Humanities & Social Sciences, 9(3), 228-258.
https://doi.org/10.3176/tr.2005.3.02
Artiklis võrreldakse vanemate meestöötajate liikumist Eesti tööjõuturul 1980. ja 1990. aastatel.
Autorid analüüsisid, kas ja mil määral mõjutasid sotsiaalsed ja majanduslikud muutused vanemate
meeste tööturuseisundite vahel liikumise intensiivsust ja suundi ning tööjõuturult lahkumise
mustreid. Teine küsimus puudutas individuaalsete ja struktuursete tegurite rolli vanemate töötajate
kohanemisel uue, majandusülemineku järgse tööturu olukorraga. Autorid käsitlesid vanemate
meeste töökarjääre longituudselt, keskendudes mitte ainult tööjõus osalemise määradele ja varasele
pensionile jäämisele, vaid ka liikumismustritele vanemas eas. Laiemas vaates aitas töö mõista,
kuidas institutsionaalsed tingimused Eesti on mõjutanud inimeste eluteid vanemas eas. Analüüs
põhineb peamiselt Eesti pere- ja sündimusuuringu ning Tööjõu-uuringute andmetel.
The paper will compare the labour market moves of male late career workers in Estonia in the
1980s and 1990s. The question asked here is whether and to what extent the social and economic
changes affected the intensity and directions of job moves of late career workers and also their
labour market exit patterns. Another question posed here is the role of both individual as well as
structural factors in the process of older workers’ adjusting to the new labour market situation. We
will study older male employees’ careers from a longitudinal perspective concentrating not only on
labour force participation rates and early retirement, but on mobility patterns in old age. We will
broaden our research on the question how Estonian institutional settings mark life courses in old
age. The analysis is based mainly on data from Estonian Family and Fertility Survey and Labour
Force Surveys.
2004
Kulu, H. (2004). Determinants of residence and migration in the Soviet Union after World
War 2: The immigrant population in Estonia. Environment and Planning A, 36(2), 305-325.
https://doi.org/10.1068/a35261
Nõukogude aja rändealane kirjandus rõhutab nii inimeste huvide kui ka riikliku poliitika tähtsust
rändeprotsessi kujundamisel Nõukogude Liidus. Siiski on enamik empiirilisi uuringuid olnud
kirjeldavad ja tuginenud kahemõõtmelisele analüüsile; mitmemõõtmelist analüüsi on
nõukogudeaegse rände uurimisel kasutatud harva. Lääneriikide uuringud rõhutavad peamiselt
struktuursete tegurite tähtsust rändeprotsesside selgitamisel Nõukogude Liidus. Autor soovis uurida,
mil määral määravad ühiskonna tasandi struktuursed tegurid ja üksikisiku tasandi karakteristikud
immigrantide esimest elukohta ja esimest rännet Eestis pärast Teist maailmasõda. Kasutatakse Eesti
pere- ja sündimusuuringu (EPSU) andmeid 1067 välismaal sündinud naise kohta ning rakendatakse
mitmemõõtmelist analüüsi. Analüüs näitab, et välismaal sündinud eestimaalaste esimene elukoht ja
esimene ränne Eestis erinevad oluliselt sisserändepõlvkonna järgi – see on tunnus, mis kajastab
struktuurseid tegureid. Kui mudelisse lisati ka immigrantide üksikisiku tasandi karakteristikud,
vähenes sisserändepõlvkonna roll (rännet määrava tegurina) märkimisväärselt. Tulemused toetavad
arusaama, et ränne Nõukogude Liidus oli struktuursete jõudude ja inimeste endi huvide
vastastikmõju kompleksne tulem nii nagu mujalgi maailmas.
Soviet migration literature stresses the importance both of the interests of people and of state policy
in shaping the migration process in the Soviet Union. However, most empirical studies are
descriptive and rely on bivariate analysis; multivariate analysis is scarcely used. Conventional
Western research, in turn, mostly stresses the importance of structural factors in explaining
migration in the Soviet Union. The author aims to look at the extent to which structural factors and
personal characteristics determine the first residence and first migration of immigrants in Estonia
after World War 2. Individual-level data of the Estonian Family and Fertility Survey (1994) on
1067 foreign-born females are used and multivariate analysis applied. The analysis shows that the
first residence and first migration of the foreign-born population in Estonia differ significantly by
immigration cohort—a variable reflecting structural factors. However, when the personal
characteristics of immigrants are included in the model, the role of the immigration cohort (as a
determinant of migration) decreases significantly. The results support the belief that migration in
the Soviet Union is a complex outcome of the interaction between structural forces and the interests
of people, as it is elsewhere in the world.
Diekmann, A., & Schmidheiny, K. (2004). Do parents of girls have a higher risk of divorce?
An eighteen‐country study. Journal of Marriage and Family, 66(3), 651-660.
https://doi.org/10.1111/j.0022-2445.2004.00044.x
Morgan, Lye ja Condran (1988) leidsid 1980. aasta juuni Current Population Survey andmeid
analüüsides, et peredel, kus on tütar, on suurem lahutusrisk kui peredel, kus on poeg. Nad seletavad
seda asjaoluga, et isad osalevad poegade kasvatamises rohkem kui tütarde kasvatamises, mis
omakorda soodustab abielu püsivust. Autorid uurisid laste sookoostise ja vanemate
lahutusriskidvahelist seost, kasutades pere- ja sündimusuuringu andmeid. Need andmed, mis
hõlmasid 16 Euroopa riiki, Kanadat ja Ameerika Ühendriike, ei toetanud aga oletust, et poegade
olemasolu peres suurendab abielu püsivust rohkem kui tütarde olemasolu.
Using data from the June 1980 Current Population Survey, Morgan, Lye, and Condran (1988)
reported that families with a daughter have a higher divorce risk than families with a son. They
attribute this finding to the higher involvement of fathers in raising a son, which in turn promotes
marital stability. We investigate the relation between gender composition of children and parents’
divorce risk with cross-national data from the Fertility and Family Survey. These data, which cover
16 European countries, Canada, and the United States, do not support a general hypothesis that sons
contribute more to marital stability than daughters.